Täna olen ma tühjaks pigistatud sidrun. Pealt päikesekollane, aga seest kärbunud ja kuivetunud. Puine kiuline sisu koos mõnede mõrkjate seemnetega valkja sidekelme vahel.
Koju tulles olin rampväsinud. Mitte füüsiliselt, vaid vaimselt. Väsinud suhtlemisest. Väsinud sellest, kuidas asjad kulgevad; või, pigem küll, kulgeda ei taha. Kuidas lihtsad tegevused venivad ja venivad, tund tunni järel ja seda hoolimata plaanist ja püüetest kõigega kähku ühele poole saada. Ning kogu kaasnev suhtlus, mis on justkui liigne ballast niigi koormatud laeval ja ähvardab uputada nii iseenda kui ka kõik muu tema ümber.
Just suhtlemine on see kõige väsitavam. Lõputu arutamine, plaanimine, läbirääkimine, ettepanekute tegemine ja tagasilükkamine. Uute ideede pakkumine, nende tagasilükkamine või heakskiitmine, rakendamine. Ja omakorda selle rakendamisega kaasneva arutamine, plaanimine, läbirääkimine.
Ei, need pole koalitsioonikõnelused, diplomaatilised vestlused kõrgete tähtsate ametiisikute või suurte organisatsioonide vahel. See on tegelikult täiesti tavaline igapäevane kommunikatsioon, mis lihtsalt varem või hiljem taandub samade märksõnadeni. Vahel on see kõik kuivem ja lakoonilisem, vahel mahlakam ja humoorikam. Kuid siiski oma olemuselt alati üks ja seesama. Ettepanekud ja arutelud. Kokkuleppimised ja kooskõlastamised.
See on kurnav ja mõistust söövitav. Ajamahukas ja tüütu. Ise osaledes ma tegelikult seda kohe ei tajugi. Alles õhtul koju jõudes saan ma aru, millise maratoni ma tegelikult maha olen laterdanud.
Ja siis ma tunnen, et palju kergem oleks olla hoopis omaette ja tegutseda omapäi.