Täna oli täiesti tavaline päev. Midagi erilist ei juhtunudki ja seepärast on keeruline siia miskit olulist üles tähendada. Tegelikult on ju sündmustevaene päev ka omamoodi sündmus, mis märkimist vääriks. Lisaks ehk see, et ilm oli ilus, päris kevadine juba. Päike paistis akna taga eredalt ja kuivatas tumehalli asfaldi heletriibuliseks. Teisel pool tänavat kasvavas võsas laulsid linnud nii usinalt ja valjult, et tundus, nagu see kontsert tuleks hoopis toas mängivast raadiost. Nii algas juba hommik, vaatamata suhteliselt varajasele kellaajale, väga meeldivalt ja sütitavalt.
Nüüd on kõik hädapärased asjad on ära toimetatud ja aeg iseendaga olla. Pärast möödunud nädala mõningast lainetust on enesetunne rahulikumaks muutunud. Kõik hakkab pisitasa vanadesse rööbastesse tagasi vajuma. Kuigi siiani jääb mulle natuke selgusetuks, mis selle lainetuse täpsemalt põhjustas. Miks on nii, et vahel keerab keegi sind asja eest teist taga, lihtsalt naljaviluks, pea alaspidi, hoiab jalgadest kinni ja raputab senikaua, kuni iiveldama ajab. Hea, et ta vähemalt seepeale armu annab ja lahti laseb. Ning siis kukud, müraki!, kolpapidi vastu põrandat. Ühtäkki on pea selge, kogu iiveldus kadunud ja kõik hakkab endist viisi edasi kulgema. Miks ta seda tegema peab, ma ei oska öelda. Ning ma ei tea tegelikult ka seda, kes see raputaja selline ülepeakaela üldse on.
Äkki mina ise?