Mina, Sõnad

Betoonipragu

Emakeeleaasta on juba peaaegu läbi aga ma pole siiani ühtegi postitust veel teinud. Ei teagi, aeg on lihtsalt ära sulanud ja minema voolanud. Nüüd on siis viimane aeg see viga parandada.

Küsiks siis, et kuidas läheb? Ah, mis ta ikka läheb. Vanaviisi kõik.

Tüüpiline eestlaslik vastus. Igav, hall ja sile. Umbes nagu betoon. Ei-ei, betoongi on vahel konarlik, laiguline ja väikeste täppidega. Siin-seal vonkleb mõni pragugi. Lõikab pinda sisse ja venitab selle irvele. Mõni ütleks, et pragu on haav. Mõni aeg tagasi oleksin ka mina nii väitnud, aga enam ma sedasi ei ütle.

Haavast tilgub verd või koevedelikku. Praost betoonis ei tilgu aga mitte midagi. Kui see just täiskustud peldikusein ei ole.

Haav paraneb ning alles jääb arm. Betoonipraoga on aga keeruline, sest katsu sa seda parandada! Võiks ju natuke urgitseda mingi terava asjaga ning üritada lappida, kuid see on lootusetu. Varsti on pragu jälle platsis ja irvitab samamoodi näkku nagu varemgi.

Haavadki rebenevad. Mõni neist hakkab just kokku kasvama, kui äkki kärrdi! ja ongi jälle lahti. Enamasti läheb aga kõik hästi ning valusat vagu jääb meenutama vaid kitsas triip. Peagi kaob ka see ning hellast kohast jääb alles vaid kare mälestus.

Ma tunnen ise ka, et nii mõnigi haav on kokku kasvanud ja armgi peaaegu kustunud. Ega seepärast polegi siia tükil ajal midagi postitanud. Olla loominguline tähendab ikka mingi paine väljaelamist, haava plaasterdamist või betooniprao lappimist. Pole ühtegi neist juba pikemat aega kohanud. Loodan, et see nii jääbki.

Aga kirjutada võiks ikka. Aitab mõtteid vaos hoida ja väldib vao muutumist praoks.