Kunagi tekitas lehtede langemine, igapäevane udu ja hämarus minus masendust. Hallus õgis mu aju ning rõskus mässis mind endasse. Elasin sügist läbi väga nukralt ja valulikult. Vaadata surevat loodust ja äralendavaid linde tekitas üüratu ängistuse. Päris kindlasti oli see minu jaoks kõige raskem aastaaeg.
Kummaline, kuid enam ei tunne ma üldse sügismasendust. Sügis on lihtsalt… sügis. Üks aastaaeg, mis võib olla küll ilmetu ja hall, kuid vahel ka kuldselt ilus ja päikseline. Ma ei ahasta enam sureva looduse ega partidest tühjaks jäänud tiikide pärast. Ei kurvasta lüheneva päeva ega alasti kistud puude üle. Kõik see on ajutine. Varsti on jälle kevad ning loodus tulvil ärkamist, lõhnu ja ritsikate sirinat.
Sügise ja vihma eest on hea varjuda kusagile hubasesse kohvikusse. Ammutada inspiratsiooni ubade lõhnast ja espressomasina kodusest surinast ning kirjutada. Või lugeda kaasahaaravat seiklusjuttu, mis köidab hetkega ja viib sekundiga kuhugi paralleeluniversumisse, kus toimub midagi põnevat ja närvekõditavat. Või minna kinno ja vaadata hoopis ära üks hea draamafilm, mis terve kodutee mind veel oma lummuses hoiab. Vahel on ka niisama hea kodus mitte midagi teha ja lasta meelel kõigest puhata. See on raske, mõte kipub ühtelugu kusagile uitama minema. Tundub, et kui seni on kulutatud aastaid, et õppida olema asjalik ja tegus, tuleb nüüd hakata end hoopiski puhkamiseks ja lõõgastumiseks treenima. Nii tekiks igasuguste päevakajaliste asjade, lõputute e-kirjade, uudisvoogude ja säutsude asemele koht loovusele ja loomingulisusele.
Jah. Just asemele, mitte kõrvale.
Kõrvale tekkinud asjad on haprad, sest neid on lihtne kõrvale lükata. Mis lükata. Polegi vaja lükata. Nad ju ongi kõrval. Kõrvalised. Piisab vaid väikesest torkest, kui suure vaevaga hangitud ja täis puhutud õhupall plaksatades katki läheb. Ning tulebki jälle otsast alustada. Harjumuse kasvatamine on raske töö. Aga kui ta juba kord olemas, on harjutaja jälle omajagu rikkamaks saanud.
See tundub hea mõte. Ma proovin ka.