Ma olen jälle siin. Poleks arvanudki, et sellest nii kaua aega juba möödas on. Väga raske on endale harjumusi külge kasvatada. Igapäevatöö pole sugugi nii loominguline ja rutiin kipub igasuguse algatuse ning mõttetera ära tapma. Isegi puhkamine nõuab tohutut pingutust. Rääkimata siis veel tähtede rittaladumisest.
Kogu selle olemise käigus läheb aeg väga kiiresti. Märkamatult hakkab järjekordne aasta juba poole peale jõudma. Tõesti, talve lõpp ja kevad on olnud tormiline. Siiski pole kõik päris nii läinud, nagu plaanitud oli. Kuid mis seal ikka, eks muutused on paratamatus ja nendega tuleb kohaneda. Ühele on see kergem, teisele jälle keerulisem. Mina kuulun vist viimaste sekka. Nii ma siis siplen püüan kõigest enda äranägemise järgi parimat välja pigistada.
Selja taha vaadates ei tundu asjad üldsegi nii hullud nagu nad alguses paistsid. Positiivsuse ja negatiivsuse vaheldumine on tavapärane elu osa. Selle kõigega toimetulemine on igaühe isiklik väljakutse. Siiani olen oma ülesandega enam-vähem rahuldavalt toime tulnud. Tõestus sellest on samuti imelihtne.
Ma olen ikka veel siin.