Vaatan maakaarti ja mõtlen, et kuhu järgmisena rännata võiks. Veeta nädalakene kusagil soojas paigas. Külastada mõnd uhket linna ja nautida selle saginat. Istuda kohvikus ja tunda end maailmakodanikuna. Või hoopis peatuda mõnes väikeses külas ja imetleda sealset kaunist loodust. Ajada kohalikega juttu. Matkata looduspargis, ronida mõne mäe otsa. Vaadata kõrgelt ülalt alla ja näha sedasama suurt maailmalinna justkui peopesal. Kujutada ette majade vahel sagivaid inimsipelgaid ja ringivuravaid mudelautosid. Nii kõrgele nad muidugi enam kätte ei paista.
Ei, pigem on ülal näha hoopis kõrval olevate mägede kivised tipud ning orgudes selge veega mägijärved. Seljandikele uuristatud nõgudes on igilumi. Siin-seal kasvavad madalad mägimännid. Taevas liugleb laiali sirutatud tiibadega kotkas. Mäeveerul võib hea õnne korral kokku juhtuda kohaliku lambakarjuse või metsiku mägikitsega.
Jah, kõike seda tahan ma uuesti kogeda. Mälestused viimasest seiklemisest on veel värskelt meeles. Nagu ka emotsioon, mis valdas pärast ränkrasket ronimist mäetippu. Rampväsinud, süda kurgus kloppimas, kuid sellegipoolest rahulolev ja õnnelik. Iga eneseületamine toob juurde kindlustunnet ja usku, et piisava tahtmise korral on kõik võimalik.
Usk endasse aga aitab vallutada uusi tippe ning ronida üle järgmistest raskustest. Muudab vaimselt tugevamaks, küpsemaks. Aitab maailma näha õigetes värvides. Positiivsetes värvides, kuid mitte kiiskavalt küllastatuna. Just parajas tonaalsuses, mis lubab ümbruskonda silmata ja mõista ning hõlbustab orienteerumist. Et poleks vaja udus ekselda, õiget rada otsida või hoopiski sellelt eksida. Et ka väiksemad kivid ja lohud teerajal oleksid nähtaval, et mitte komistada ega kukkuda.
Sellise pildi nägemiseks pean ma uuesti minema. Rändama looduse rüpes, ronima uue mäe otsa. Tajuma võidurõõmu oma saavutusest, samal ajal mõistes, kui väeti, tilluke ja abitu inimene tegelikult on. Ning pärast seda sukelduma taas tsivilisatsiooni mugavasse tugitooli. Nautima kohalike külalislahkust ning restoranide hubasust.
Siis on hea jälle tagasi olla ja kõike pisut teisema pilguga vaadata.