Mõned ütlevad, et nad pole üldse hommikuinimesed. Teised jälle, et nad kohe kindlasti ei ole õhtuinimesed. Kolmandad väidavad, et mingeid hommiku- ega õhtuinimesi polegi olemas, kõik on harjutamise asi. Tuleb lihtsalt mõistlikul ajal magama minna ja saabki hommikul varem üles.
Aga kui varakult magama minemisest hoolimata üles ei saa? Kui teadvusele tulemiseks tuleb silmalaud läbipaistva kleeplindiga kulmu külge kleepida? Kui hommik möödub mingisuguses metamorfoosses olekus, mille esimesest pooltunnist puudub hiljem igasugune kognitiivne mälestus? Kui aju ärkab alles keskpäevaks, lõunaks on hommikukohv joodud, kirjadele vastatud ja uudised läbi loetud? Õhtupoolikul saab juba pisut töödki tehtud ning kui märkan koju minna, selgub, et väljas on juba päike loojunud ja pimedaks läinud?
Seda kõike pärast nädalatepikkust varakult-üles ja varakult-magama ponnistusi. Katseid end sundida, tõsiselt sundida vara ärkama ja varakult kuhugi minema. Isegi nüüd, kus hommikuti on veel valge. Kui õhus on veel tunda hilissuve viimaseid kribalaid. Kui varasügisene päike tõuseb läbi udu ja joonistab mu elutoa põrandale tervituseks sooja ereda laigu. Kui väljas on veel kuiv, pole pori, lund ega krõbedat pakast. Isegi sellises ideaalses hommikus on raske virguda. Mõnede asjadega lihtsalt on võimatu ära harjuda.
Midagi head on selles vara tõusmises siiski ka. Kui kõik plaanipäraselt sujub, võib loota üsna varajasele kojujõudmisele. Siis saabub auhinnaks tõeline kvaliteetaeg, kus väljas on veel valge, päike paistab soojalt ning lausa kutsub end õue liigutama. Jooksma. Lihtsalt kõndima. Nautima päeva ja loodust. Tundma end vaba inimese, mitte tööorjana.
Kui päevake juba õnnelikult sinnamaani jõudnud, on lootust isegi veidi lugeda või paar lauset kirja panna. Aeg iseendaga, raamatuga, muusikaga, fotodega on üks väärtuslikumaid kogu ärkvelolekust.
Loodan vaid, et ma ei unusta end selle kütkeisse seniks, kuni hilisöö juba kätte jõudnud on. Võib-olla muutub siis silmade avamine järgmisel hommikul tõepoolest paari grammi võrra kergemaks.