Ammu pole ma midagi kirjutanud. Tundub, nagu oleks terve igavik mööda läinud sellest ajast, kui ma viimati siin käisin. Õhk on kopitanud, tähtedelt ja sõnadelt viimases reas pudeneb tolmuterakesi. Tajun ämblikuvõrgu peeneid niite ridade vahel. Ämblikku ennast pole aga kusagil näha. Ju on ta üksilduse ja kurbuse kätte hinge heitnud.
Takerdun niitidesse, kui ridade vahelt lugeda üritan. Need kleepuvad mu näole ja kätele. See tunne on nii ebameeldiv, et loobun katsest pimedasse tühjusesse tungida. Mäletan, et kunagi paistis siin valgus. Meenutan kristallselgeid mõtete niresid, mis ridade vahel voolasid. Tollal tundus kõik hoopis teistmoodi. Mulle tuleb meelde raskus, mida nende kanalite sepistamine nõudis. Ja rahulolu ning kergendustunne, mis valdas mind hetkel, kui need lõpuks valmis said.
Koban hämaruses ringi ja komistan põrandal lebavale labidale ja kirkale. Kummardun ja tõstan tööriistad üles. Nende varred on verest, higist ja pisaratest läbi imbunud. Terad on nürid ja täkilised kivikõvade mõttekamakate üksluisest lõputust tahumisest. Vormimisest millekski, mida mõni nimetab kunstiks, teine lihtsalt algaja ponnistuseks. Sellele vaatamata on need algelised riistad pühendumuse ja visaduse tunnistajateks. Aupaklikult, mõneti kartlikultki, asetan nad väärikalt oma kohale ajalooraamatus.
Käsikaudu sammhaaval edasi liikudes jõuan kinnikaetud akna juurde. Kärinaga tõmban eest paksud kardinad, mis väljast tulevat valgust peletavad. Kardinad kukuvad kumeda mütsatusega põrandale. Tolmupilv paiskub üles ning paneb mind läkastama.
Valgus on pimestav, suvepäikese kirkad kiired tungivad läbi pesemata aknaruutude. Rajavad teed läbi tolmupilve. Peletavad eemale pimeduse. Näen pisikesi tolmuseid mõttekübemeid nende voogavais laineis hõljumas. Kärmelt ja jõuliselt poevad kiired igasse vakku ja soppi. Hetkega on läbi kolatud kõik nurgatagused ja praokesed. Päevavalgele tiritud ja põrmustatud kõik seal pesitsevad päkapikud, tondid ja kollid, jättes neist maha vaid tolmuse kuhtunud mälestuse.
Avan akna ja lasen suvepäeva sisse. Soe lõhnadest tulvil õhk pühib minema lendlevad tolmuterad. Näen neid aknast välja pahvatavat ja nelja tuule poole kaduvat. Peagi on kübemed hajunud ja kopitus kadunud. Sirutan käed välja ja emban aknal kükitavat ja mulle naeratavat suve. Tunnen, kuidas tema energia minusse voolab. Tunnen, et olen jälle olemas. Tajun, kuidas elu minus taas pead tõstab.
Ma olen tuhast tõusnud. Nagu tõeline föönikspingviin.