Viimasel ajal on jälle nii kiire olnud, et pole siia jõudnud. Pika päeva videvikus koju loivates on aju nii väsinud, et ei viitsi ühtegi soravat lauset valmis vormida. Pole viitsimist nokitseda teksti kallal, lihvida ja poleerida seda. Isegi kui see on vaid minu mõtte ja seisundi peegeldus. Isegi kui ma lubasin, et siinne pole midagi täiuslikku, vaid lihtsalt aja pulss. Tagasivaade päevale, tegemistele. Ma mäletan seda lubadust.
Perfektsionist mu sees nõuab aga täpsust ja korda. Õhtuti tunnen, et ma lihtsalt ei suuda seda tagada. Ma ei taha endale pettumust valmistada. Mis iganes siin ka rippuma saab, on see eelkõige minu jaoks. Minu enda pärast. Minu enda heaolu nimel. Ma ei taha tunda halba maitset, mis võiks mõnda sissekannet avades mu suhu pugeda. Ma ei vaja rahulolematust, mida see põhjustaks. Ei, seda pole tarvis. Pigem olgu tühjus ja vaikus, kui kehv sooritus.
Käisin täna dr. N. juures. Oli kiire pooletunnine visiit. Küsiti, kuidas läheb ja kirjutati uus ports välja. Et mul ikka midagi süüa oleks. Minemise ja tulemise osas ütlesin, et pisitasa läheb ikka paremaks. See polnud pettus, sest enesetunne on talutav ja olukord hakkab vähehaaval stabiliseeruma. Eks näis, mis edasi saab. Järgmine kokkusaamine dr. N. juures on detsembris. Praegu võib igatahes üldjoontes rahule jääda.
Loodan, et ehk see ruttamine ja tormamine varsti veidikeseks taandub. Siis on jälle rohkem aega mõelda, kirjutada ja õues olla. Nautida värvilist sügist, isegi kui see veidi jahedam ja niiskem on. Mis sellest! Ikkagi on hea ringi kolada, ümbruskonda uudistada. Leida mõni vahva paik, kus meel puhkab ja uut energiat ammutab. Laadida end täis Eestimaa sügisest, merekohinast ja lehtede sahinast. Pärast kiiret sprinti on veidike hingetõmbeaega igal juhul vaja.
Seniks aga… au tööle!