Täna polnud mul tuju midagi teha. Päeval oli ilus ilm, esimene tõeliselt kevadine, ja kutsus mind õue. Läksingi korraks niisama jalutama. Päike paistis väga soojalt ja rõõmsalt, aga tuul oli pisut jahe. Pärast natuke kiiremat tempot aga ei tundunud temagi enam külm. Metsateedel oli palju rahvast, kes kõik olid tulnud kevadet nautima. Mööda tuhisesid jalgratturid ja silkasid tervisesportlased. Piknikukohtadest levis minuni isuäratavat grill-liha lõhna. Istuti koos, mängiti palli, grilliti või oldi lihtsalt niisama. Nagu mardikad, kes esimeste tõeliselt ilusate ilmadega välja ronivad ja uniselt oma koibi sirutades päikesest energiat ammutavad.
Mina aga kõndisin niisama, klapid peas. Kuulasin paari huvitavat saadet, mis mu telefoni vahepeal tekkinud olid. Korra mõtlesin, et ilma klappideta kuuleks hoopis linnulaulu ja saaks palju parema kevade tunde. Täna ma miskipärast seda tunnet ei otsinud. Hea, et ma üldse välja otsustasin tulla, mitte näiteks tööle ei läinud, lohutasin end. Pealegi ei häirinud mind nüüd ka liikluse mürin, väikeste laste lõikavad kilked ega minu ees kõndivate paarikeste jutuvada. Sain oma maailma kapselduda ja tundsin end nii isegi paremini.
Linnulaulu kuulamiseks pean minema hommikul vara, kui rahvast ei ole. Hommikul vara… See väljend ei sobi endiselt minu päevakavaga. Äkki õnnestub mul homme varem tõusta. Tühjad lubadused; lubadusi tegelikult polegi, on ainult lootused. Üldine unisus on tappev. Tõeline kevadväsimus.
Õhtul läks tuju ära. Ma ei teagi, miks. Tulid meelde vanad asjad, möödunud ajad, läbielamised ja traagika. Kuigi mitte otseselt, tajusin pigem mingit tumedat kõminat. Enesetunne läks ikkagi kolinal allamäge. Peagi avastasin end jälle mingist august, kuhu ma kukkunud olin. Helge päeva algus hajus lihtsalt ära ja jättis järele pimeda öö. Kevad on mind alati emotsionaalseks muutnud. Eriti just viimastel aastatel.
Tegelikult ma suisa ootan töönädalat. Kontoris tunnen end palju paremini kui kodus passides. Siin olen tujutu, rusutud ja ängistuses. Võib-olla on homme siiski veidi parem päev. Ma väga loodan seda.