Istun ja mõtlen, et miks asjad nii on. Milliste impulsside tõttu on saatusekuulid veerenud just sellisesse asendisse. Kelle käsi on tõstnud malendid just niisugusesse kombinatsiooni. Kelle suva järgi kogu mäng käib. Igatahes on mul tunne, et mitte minu. Mina ei ole see käsi, kes malendeid liigutab. Olen hoopis ettur, kelle turjast robustselt kinni haaratakse ja uuele ruudule tõstetakse. Minu meelest tihti ka täiesti suvalisele ruudule. Kuigi ettur võib liikuda vaid sammhaaval ja otse, leian end vahel diagonaalis teises mängulaua otsas, võõraste ja tundmatute figuuride keskel. Nad kõik on nii tähtsad ja vaatavad mu peale ülevalt alla.
Olgugi ma ise ettur, tean ma täpselt malemängu reegleid. Mõistan väga hästi ka seda, kui neid eiratakse. Ometi olen ma võimetu mängija vastu, kes reegleid rikkudes mu laua teise serva tõstab. Ma ei saa mitte midagi teha ja see häirib mind väga. Tunnen karmi kätt turjal ning vaatan abitult pealt, kuidas pind mu jalge alt kaob ning mind tundmatusse paisatakse.
Sageli olen kui ainus valge malend mustade keskel. Isegi, kui mu siinviibimine kedagi ei pahanda, siis varjamatut uudishimu külvab see ikka. Tajun endal uurivaid ja küsivaid pilke. Mis vägi küll mind, tühist valget tegelast, siia kolkasse lennutas? Kui ma avameelselt vastaks, ei usuks vist keegi. Nii väeti ja abitu näib saatusele alistumine. Sest kes muu kui saatus too karm käsi oligi, kelle sõrmede pitsitust ma oma kuklas veel praegugi tunnen.
Ma pole kunagi mingi eriline uskuja olnud. Olen ikka öelnud, et kõik võidud ja raskused on mu enda valik, minu isiklik otsus. Vabatahtlikult olen võtnud koorma oma õlule ja tõotanud seda kanda. Jalutada, rist seljas, mööda Via Dolorosat. Või ronida hoopis mõne mäe otsa, et näha, mis sealt ka paistab. Jah, see on olnud minu valik. Küll aga pole minu otsustada, kas viskab mõni alatu mulle Dolorosal tee peale banaanikoore või veeretab mäkke viivale rajale suure kivi. Või uhub raja hoopis ära. Nende nurjatute vingerpusside vastu olen ma võimetu.
Kas pole see siis miski kusagil kõrgemal, või, miks mitte, kusagil all, kes säärast mängu juhib? Kes sepitseb neid vastikuid takistusi, raiub maha puid või vasardab tükke välja kaljust? Külvab ahastust, tülgastust ja viha. Sest kõike seda ma tunnen, kui asjad jälle halvasti lähevad, vaatamata minu püüetele ja pingutusele parimaks. Jõuetus poeb hinge. Soov lasta asjadel minna. Lüüa varbaga seda kivi, mis mu teel on, et ta mäest alla veereks. Avastan aga siis, et kivi on ilmatuma suur ning ma mitte ei löö kivi vaid löön varba vastu kivi. Tunnen tüdimust ja trotsi kasvamas. Kindlasti oli sellel tugevate pihtidega sarnaneval saatuslikul käel ka see teada, et ma haiget saan. Kindlasti irvitab see käsi omaette ja joonistab sõrmedega valgele linale lõustasid. Temal on lõbus, aga minus paisub viha.
Ma ei taha olla enam ettur, kes kivi taga peidus on. Keda võib sakutada siia-sinna, nii nagu parajasti tuju. Tahan öelda sõna sekka selles, mis mind puudutab. Sest nii tihti tunnen ma, et vaatamata kõigele olen ma siiski paremat väärt.