Praha 2019

Sajajalgne

Nelikümmend üheksa paari jalgu sibab minu ümber mööda käänulist keskaegset tänavat. Venitan kaela pikemaks ja kiikan üle rahvamurru. Olen osa hiiglaslikust sajajalgsest, mille keha peatumata ühtlaselt edasi kulgeb. Seisma jääda ei saa, sest need kummalised kahejalgsed olendid, kes eluka keha moodustavad, litsuvad ja suruvad mind igast küljest. Mul jääb üle vaid vooluga kaasa minna.

Paljud ammutavad energiat käes olevatest glögi täis papptopsidest, mõni samasuguse välimusega kohvitassist. Keegi õgib läheduses magusat rullkooki. Mõni lükkab käru, milles olev väike olend suudab teha kõvemat ja kriiskavamat häält kui kõik müütilised sireenid kokku. Et ta ka vee alla vajuks. Surun kõrvad mütsi täis ja teen iseendale näo, et mind ei ole siin.

Aga ometi olen ma siin. Selle vana linna tänavatel, mille ääres olevaid heledaid kolmekorruselisi punaste viilkatustega maju jõulupäike üle kuldab. Kuigi on talv, pole lund kusagil. Vihma ka ei ole ja need kaks tõetera toovad mulle naeratuse näole. Taevaste pisarate all sirgumine pole mulle kunagi meeltmööda olnud. Õhusoojuski on otsustanud pühi just siinkandis tähistada ning kerged plusskraadid muudavad enesetunde kevadiselt mõnusaks.

Solge vonkleb hoogsalt majade vahel. Kellel õnnestub suveniiripoodi põigata, neid asendab kohe samast uksest väljuja. Eraldunud rakuke asendub uue ja värskega. Hotellist mööda, kirikust mööda. Kohvik jääb paremale ja restoran vasakule. Heledates toonides kahe viilkatusega pühamu on täna suletud. Kohvik on samuti kinni. Restorani uksel aga roomab teise, pisut väiksema ja rahulikuma eluka saba. Irdumine siit tähendab vaid mõne teise samasuguse vingerdise osiseks saamist.

Ristmik. Punane foorituli. Otse läbi lõhenenud sajajalgse kihutab tramm, hobusekaarik ja paar autot. Trammi kell tiliseb pikalt ja kiledalt, summutades hetkeks isegi kärust kostva vääniku kisa. Hobune hirnatab närviliselt ning puristab peaga. Kaarikus sõitjate ning tänaval seisjate sõõrmetesse tungib hobusesita vänge lõhn. Aga võib-olla oli see hoopis kuue kuu vanuse juustu hingemattev lehk, mis leidis väljapääsu kõrval asuva õllerestorani uduste klaasidega aknapraost? Või kaheteistkümne kuu vanuse vankrisolija väljaheide? Äkki ta just sellepärast nii kõvasti kisaski… Peagi mattub aroom heitgaasidesse, mida mööda kihutav vana Škoda mootor röökides välja läkastab.

Tuli fooris vahetab värvi ning siug hakkab taas edasi kulgema. Üle tee paistab vana sillavärav, mis oma kivise keha üle loksuva jõe venitab, sabaotsa märkiv teine torn vastaskaldal sirutumas. Vingerdis võtabki suuna oma kivistisest liigikaaslase suunas. Ronib selle peale ning peatub, et kuulata piirde juures mängiva väntoreli tempokaid viise, anda raha näoli maha koogutanud kerjusele ning imetleda päikesekuldset jõge, sellel parvetavaid laevu, luiki ning parte. Jahtida mõnda neist oma hiigelsuure kahuriga ning pärast riputada trofeed uhkelt Instagrami.

Üle jõe paistab ligipääsmatuna tunduv loss, milleni viib kitsas tüütult aeglaselt tõusev tänav. Poed. Suveniirid. Pangaautomaadid igal nurgal. Kohvikud ja restoranid. Laiad trammirööpad munakivisillutise vahel. Glögimüüjad ja vorstimüüjad. Pagaripoed. Minimarketid ja maksimarketid, mõlemad ühtviisi pisikesed ning inimestest ja kaupadest tulvil, igaühe uksest välja vonklemas oma solge.

Sinna üles ma täna ei lähe. Praegu ei ole õige aeg. Võib-olla on see homme, aga vahest oli hoopiski eile. Ilm on liiga ilus, et seda müüride vahel ekseldes ära kulutada. Pealegi tundub mulle, et olen seal üleval juba varem olnud. Millal täpselt, ei mäleta, aga see polegi oluline. Siin, kivist rinnatise vastu toetudes ning end voolavast inimmassist lahti rebides on igasugune sisetunne tähtsam kui kantseliitlik fakt ja tuim karjavaim.

Selle asemel mängin sajajalgsele ninanipsu ning liigun hoopiski tagasi sinna, kust ma tulin – läbi kitsaste tänavasoolikate linnasüdame suunas.