Ma pole mitu päeva väljas käinud. Haigus aheldas mind koduseinte vahele ja välja lasta ei taha. Kuigi õues on päike paistnud ja linnud kõrvulukustavalt laulnud. Nende kevadist lõõritamist on isegi läbi suletud akende kuulda. Vaatan jalutavaid ja kevadet nautivaid peresid. Tervisesportlasi, kes sellise hooga mööda kihutavad, et nendest läbi klaasi vaid vilksatus maha jääb. Tutimütsiga põngerjaid, kes veel kolletunud murul ringi paterdavad. Suuri koeri, kes tugevasti rihmast sikutavad ja peremeest järel lohistavad. Tänaval käib vilgas elu.
Igal hommikul tervitab elutoa põrandal mind ere päikeselaik. Mida aeg edasi, seda suuremaks laik läheb. See on minu päikesekell, mis näitab, et kevad tõesti siiapoole tormab. Vaatan seda laiku ja minulgi tekib tahtmine õues tärkavat loodust nuusutama minna. Aga praegu on pisut vara. Ei tasu jälle ülepeakaela mingit viirust endale külge saada. Manitsen end mõistlikkusele ja püsin parem kodus. Veel mõned päevad ja küll siis juba tõeline kevad minuni jõuab. Või jõuan hoopis mina tõelisesse kevadesse.
Päevad on tegelikult üllatavalt vaiksed. Ei ole mõtete tormi ega emotsioonide tulva, mis mind jalust rabaks. Viimasel ajal on küll meeleollu tekkinud veidi nukker noot. Ega need vanad haavad päris paranenud ei ole, ja vahel, tihti kõige ebasobivamal ajal, ent praegu üsna etteaimatavalt, annavad nad end jälle tunda. Pean veel pisut oma hinge ravima ja kosutama.
Kuna praegust tööd saab edukalt ka kodust teha, ongi see tubane aeg pigem kodukontoris viibitud aeg. See on omamoodi mõnuski. Veeren hommikumantlis laua taha ja ei pea muretsema, kui unine või sassis soenguga ma olen. Rahulikum on ka. Kuigi kontoris on üsna vaikne ja töökeskkond hea, on kodus olemine palju mugavam. Ning suhtlema ei pea kellegagi. Isegi tere ei pea ütlema. Ja see mulle tõesti meeldib.
Vahel tahaks tegelikult küll juba terveks saada ja inimeste sekka minna. Ei teagi täpselt, mida ma sealt otsin. Ju vist lööb mingi karjainstinkt jälle välja. Aga küll see aeg ka õige pea tuleb.