Ma surun silmad kinni. Näen kirevaid tähti, mis siia-sinna virvendavad. Kolmnurki, ringe, kuusnurki. Täiuslikku geomeetriat. Aga ka huvitavaid ja abstraktseid kujundeid, mida kirjeldadagi ei oska. Suuri ja väikeseid. Nurgelisi, sirgeid ja ümaraid. Usjalt vonklevaid ja merena lainetavaid.
Nad ujuvad nagu laevad üle mu meelelise kinoekraani, vahel kahanedes imepisikeseks, vahel kasvades tohutusuurteks. Mõni on väga peene ja saleda taljega, teine jällegi paks pontsakas. Mõne joon on niitjas, mõni oleks justkui jämeda viltpliiatsiga tõmmatud.
Ebakorrapärast liikumist saadab sähviv tulevärk, otsekui lastaks saluuti. Või on need hoopis välgusähvatused mu vaimses taevas? Kujutlen, et iga sähvatus tähendab ühte uut ideed. Paraku käivad need aga nii kähku ja ebakorrapäraselt, et isegi kui see oleks uus mõte, oleks võimatu teda tabada, veel vähem aduda.
Leban ja vaatan oma peas ringlevaid kaadreid. Ümbrus taandub ning väljastpoolt ei jõua mu meeltesse ühtegi signaali. Keskendun kujunditele. Mustritele, mille nad moodustavad. Liikumisele ja voogamisele, mille nad tekitavad. See voogamine kandub minus edasi, kuni haarab kogu keha. Sõrmeotstest varvasteni tunnen, kuidas mu peas toimuv liikumine ja sähvatused kulgevad lainetena mööda närvikiude. Kuidas aju poolt genereeritud abstraktsus minus tagasi peegeldub.
Tunnen end ühtse hingava tervikuna.