Panin täna muusika mängima ja lugesin Kafkat. Just, seda võrdlemisi paksu raamatut, mille külje peale on suurte mustade trükitähtedega KAFKA kirjutatud. Ja siis väiksemas kirjas: Ameerika. Protsess. Loss. Minu jaoks on Kafka alati hirmuäratav olnud. Kõigepealt seepärast, kuidas need paksud raamatuküljele pressitud tähed koletislikult raamaturiiulist turja kargavad. Eriti just see suur F. Kafka nime urina kuulmiseks ei ole vaja üldse väga riiuli lähedale minnagi. Veidi kohutab ka köite paksus. Kuussada lehekülge ei ole muidugi teab mis aukartustäratav volüüm, kuid kõhetu, võiks isegi öelda nälginud, Hamsuni ja Hemingway kõrval on ta siiski piisavalt kogukas. Ning lõpuks veel see kafkalik maailm, millest kõik nii elutarga näoga – ja ma pole üldsegi kindel, et nad ise täpselt teavad, millest – räägivad. Kõik see tundus hirmutav, mistõttu ma pikalt kõhklesin, kas üldse tasub sellist julgustükki proovida ja Kafka ette võtta.
Mõni nädal tagasi ma siiski alustasin. Ilma suurema kisa ja kärata. Et juhul, kui see katsetus ka pelgalt ponnistuseks peaks jääma, oleks oma nõrkust tarvis vaid endale tunnistada. Alustasin, vastupidiselt tavalisele harjumusele, järelsõnast. Minu meelest on just see väljaande põhiline viga – järelsõna asemel oleks pidanud olema eessõna. Igatahes selgitas see nii mõndagi, kuigi palju muutus veel segasemaks kui enne, ning hajutas mõnevõrra mu kõhklusi. Üllatusega sain teada, et need kolm juttu polegi valmis tööd, vaid lõpetamata tekstid, mida autor tungivalt palus oma surma korral ära hävitada, kuid millest tema usaldusalune kategooriliselt ja selgesõnaliselt keeldus. Nii mõnigi osa oli pealkirjastamata, osa tekstist vaid fragmentide kujul ja avaldatud loo lisades.
Esimeses osas oli ebameeldiv, kohati lausa valus lugeda noore Karli ebaõnnestumistest Ameerikas. Kuidas noor inimene osalt oma lihtsameelsusest, osalt rumalusest, osalt lihtsalt asjaolude õnnetu kokkusattumise tulemusena pidevalt elu rataste vahele jääb. Kuidas sümpaatsele poisile kogu aeg liiga tehakse ning kuidas saatus nuhtleb teda pattude eest, milles, vähemalt tema enese kirjelduse järgi, ta ise kuidagi süüdi ei olnud. Mul ei tulnud kordagi selle aja jooksul pähe, et kõike võinuks vabalt ka tema enda kaitsekõnena käsitleda. Sooviga näidata sündmusi, ja seeläbi ka ennast, sobilikumas valguses, kui see kõik tegelikult oli. Aga lõpuks polegi see oluline. Kafkalik fiktsioon sööbis mu ajju ja ma lasin sellel sündida. Tundsin sellest isegi teatavat naudingut. Ja leidsin, et siinne maailm polegi nii hull paik, kui ta vahel näib.
Teise osaga olen ma alles poole peal. Kantseliitlikkust on kõvasti, kuid Eesti päevalehtede ja uudisetreialite tekstide kõrval pole Kafka nii hull midagi. Tõsi, lõpuni ma veel jõudnud ei ole.
Nii ma siis panin täna muusika mängima ja lugesin Kafkat. Muusika oli seekord instrumental chill, sest mul on raske süveneda, kui keegi mu kõrval laulab. Parimal juhul võiks see laul olla mingis tekstist erinevas keeles; veel parem keeles, millest ma aru ei saa. Aga kindlasti mitte loetuga samas keeles. See muudab lugemise aeglaseks, mõtte hüplikuks ja keskendumise võimatuks.
Niisiis, panin ma täna muusika mängima ja lugesin Kafkat. Ning leidsin taas, et pole see Kafka nii hull midagi, kui ta väljastpoolt paistab. Vaatamata oma paksusele, oma ronkmustale rasvasele pealkirjale raamatukaanel ja kafkalikule maailmale nende kaante vahel. Et millegi maitset täpselt teada saada, tuleb ikka ise mekkida ja järele proovida.