Kevad

Ma naudin praegust aastaaega. Jahedat tuult ja päikesepaistet. Helesinist taevast ning lumivalgeid pilveräitsakaid, mis seal ripuvad. Mulle meeldib hommikune kargus, ärkava looduse lõhn. Püüan varem tõusta, et sellest rohkem osa saada. Õhtuti väljas lonkides tunnen kibuvitsa ja sirelite lõhna. Kevadlilled on juba ammu ära õitsenud, kuid nurmenukkudest üleni kollendav välu on mul endiselt silme ees. […]

Rebane

Sinka-vonka mööda teeserva longib ta minu poole, pikk kohev saba kaarutamas kõnniteeäärset niitmata rohtu. Kasukas on kevadiselt helepruuni-valgekirju, karv helgib loojuva päikese kuldsetes kiirtes. Käpad ning koon on pisut tumedamad ja punakamad, selg see-eest üsna hall, suu ja sabaots aga hoopiski valged. Ta on linnast ja tsiviliseeritud, mööda kihutavad autod teda ei kohuta. Nende vuhisemise […]

Päev

Igal hommikul võtan ma taskust välja uue päeva. Õhinal ja täis lootusi hoian teda peopesal. Päev sädeleb heledalt ja lõhnab nii ahvatlevalt. Kevaditi maikellukeste ja toomingate järele. Suviti hommikuse kaste ja värskete maasikate järele. Sügiseti niiske mulla ja riisikate järele. Talviti aga karge lume ja kuuseokste järele. Tõstan päeva silmade kõrgusele ja uurin teda igast […]

Tühjus

Püüan ette kujutada, kuidas tühjus välja näeb. Mitte lihtsalt tühi ruum, vaid täielik tühjus. Selline, kus pole üldse mitte midagi. Ei asju ega inimesi. Kus keegi ei hinga ja midagi ei kasva. Kus puudub õhk, armastus, mure ja rõõm. Kus pole valgust, isegi mitte pimedust. Heal juhul võib pikal vaatlemisel tabada mõne üksiku hulkuva aatomi. […]

Siin ja seal

Ma olen jälle siin. Poleks arvanudki, et sellest nii kaua aega juba möödas on. Väga raske on endale harjumusi külge kasvatada. Igapäevatöö pole sugugi nii loominguline ja rutiin kipub igasuguse algatuse ning mõttetera ära tapma. Isegi puhkamine nõuab tohutut pingutust. Rääkimata siis veel tähtede rittaladumisest. Kogu selle olemise käigus läheb aeg väga kiiresti. Märkamatult hakkab […]

Must advent

Minu ees veab soomlasest naisturist voorimeheliku visadusega enda järel kogukat sinist ratastel reisikohvrit. Ülima püüdlikkuse ja osavusega manööverdab ta kõnniteel olevate poriloikude vahel. Sikutades seda üle tänavasse uuristatud äravoolukraavide ning kõrge äärekivi, mõtleb ta kindlasti, et miks need tänavad küll nii jubedad peavad olema. Ka mina mõtlen sama, kui üle terve kõnnitee lösutavast poriloigust end […]

Eksinud

Ma olen eksinud. Pimedat tühja tänavat ääristavad kahekorruseliste majade sünged kolbad. Kõle tuul ulub mustendavates aknaavades. Kuigi hämaras kuuvalguses pole avasid peaaegu üldse näha, on iilide vilistamist selgesti kuulda. Tuigerdan segaduses mööda tänavat. Ma ei tea, kuidas ma siia sain. Ma ei tea, miks ma siin olen. Veel vähem on mul aimu, kuhu ma minema […]

Esimene advent

Ronin mööda järsku kivitreppi üles mäkke. Astmed on niisked ja pisut libedad. Punane trepikäsipuu helgib märjalt. On pime hilissügis. Tunnen tema külma hingust oma kuklas. Minu ees ronivad turistid peatuvad ja teevad fotosid. Meist allpool laiub linn oma siugjate tänavate keeruka rägastikuga. Näen all sibavaid inimesi ja vuravad autosid. Kõigil on kuskile kiire. Isegi pühapäeval. […]

Vabadusest

Vabadus on hea asi. Tore on olla oma aja ja asjade peremees. Otsustada ise, millal minna ja millal tulla. Mida teha ja mida mitte teha. Kas üldse midagi teha või jätta hoopis kõik saatuse hooleks. Loodus on iseorganiseeruv süsteem, kus kõik nurgad lõpuks ikkagi maha lihvitakse ja ka kõige ebasobivamad võõrkehad omale hea olemise leiavad. […]

Must ja valge

Vahel tundub mulle ümberringi kõik nii must. Mitte räpane, vaid pime. Üüratupaks tume vatt, millest end läbi lõigata tundub võimatu. Egiptuse öö. Ei, isegi Egiptuses olid ööd valgemad. Mõnel päeval on aga kõik ilus. Päike särab, loodus on sügiseselt kirju. Värvilised puud helesinise valgete pilvepalakatega kaetud taeva taustal. Veripunased pihlakad puu otsas ja kibuvitsamarjad põõsastel. […]