Igal hommikul võtan ma taskust välja uue päeva. Õhinal ja täis lootusi hoian teda peopesal. Päev sädeleb heledalt ja lõhnab nii ahvatlevalt. Kevaditi maikellukeste ja toomingate järele. Suviti hommikuse kaste ja värskete maasikate järele. Sügiseti niiske mulla ja riisikate järele. Talviti aga karge lume ja kuuseokste järele. Tõstan päeva silmade kõrgusele ja uurin teda igast […]

Minu ees veab soomlasest naisturist voorimeheliku visadusega enda järel kogukat sinist ratastel reisikohvrit. Ülima püüdlikkuse ja osavusega manööverdab ta kõnniteel olevate poriloikude vahel. Sikutades seda üle tänavasse uuristatud äravoolukraavide ning kõrge äärekivi, mõtleb ta kindlasti, et miks need tänavad küll nii jubedad peavad olema. Ka mina mõtlen sama, kui üle terve kõnnitee lösutavast poriloigust end […]

Ronin mööda järsku kivitreppi üles mäkke. Astmed on niisked ja pisut libedad. Punane trepikäsipuu helgib märjalt. On pime hilissügis. Tunnen tema külma hingust oma kuklas. Minu ees ronivad turistid peatuvad ja teevad fotosid. Meist allpool laiub linn oma siugjate tänavate keeruka rägastikuga. Näen all sibavaid inimesi ja vuravad autosid. Kõigil on kuskile kiire. Isegi pühapäeval. […]

Vabadus on hea asi. Tore on olla oma aja ja asjade peremees. Otsustada ise, millal minna ja millal tulla. Mida teha ja mida mitte teha. Kas üldse midagi teha või jätta hoopis kõik saatuse hooleks. Loodus on iseorganiseeruv süsteem, kus kõik nurgad lõpuks ikkagi maha lihvitakse ja ka kõige ebasobivamad võõrkehad omale hea olemise leiavad. […]

Käisin septembri lõpupoole K. sünnipäeval. Ma polnud teda teab mis ajast näinud. Nüüd on ta juba ligi aasta uues kohas tööl olnud. See kohe sobib talle. Ta tunneb end seal hästi, on rõõmus ja rahulolev. Minul jällegi on tema pärast hea meel. Veidi ka seetõttu, et kui ta aasta eest oma töökoha vahetamise plaanist rääkis, […]

Kadedus poeb hinge, kui kellelgi läheb hästi. Kui kedagi soosib juhus. Kui keegi särab edust, õnnest või rahulolust. Siis poeb aju kurdude vahele nukker mõte, et miks minul nii hästi ei lähe. Miks minul kunagi ei vea. Miks teistel läheb palju paremini kui minul. Tegelikult on see pettekujutus, miraaž. Kõrvaltvaataja ei tea kunagi täpselt, kui […]

Muutsin oma eelmise postituse pealkirja ära. Juba eile, kui seda avaldatuna lugesin, tundsin, et pealkiri ei saanud õige. Et see röövib jutukeselt kogu ootamatuse ja üllatuse. Kahetsesin, et pealkirjale kohe piisavalt tähelepanu ei pööranud. Aga mis teha, olin loo juba avaldanud ning kohe seda muutma tormata oleks minu arust olnud taktitu. Kui aga täna hommikul […]

Istun ja vaatan akna taga hiilivat kevadet. Hommikune vihm on järele jäänud ning päike piilub pilve tagant. Väliterrass teisel pool klaasi läigib märjalt. Kevadine jahe tuul pole suutnud seda veel ära kuivatada. Taevas tiirlevad kümned valged kajakad. Nad tiirutavad edasi-tagasi, liuglevad ja otsivad tulevast pesapaika. Kuulen läbi akna nende lõikavat ahastama panevat kriiskamist. Otsekui terve […]

Minu poeskäigud on nii harvaks jäänud. Ma lihtsalt ei taha minna sinna, kus on palju rahvast. Venitan viimase võimaluseni enne kui lähen ja kaks kotitäit moona  koju hiivan. Parkimiskoha otsimine. Läbi suure keskuse kõndimine. Poes olev rahvamass. Tüütu sahkerdamine ostukärude, kilekottide, kaalude, topside ja purkidega. Kassapidajaga suhtlemine. Käe otsas kõlkuvate kilekottide autosse vinnamine. Kodus välisukse […]

Eilne jutt Leelahist vajutas minusse väga sügava jälje. Kui palju kordi olen ma ise sedasama tundnud. Et maailm pole minu jaoks õige koht. Et siin on kõigil teistel hea olla, aga mitte minul. Et kõik teised saavad õnnelikuks, aga mina mitte. Et ma ei leia kunagi oma kohta päikese all. Et ma jäängi üksi hulkuma […]