Auk

Mingi kahtlane auk on siin. Suur must auk. Umbes aasta lai ja teist sama palju sügav. Aeg on nii kiiresti läinud, et ma pole tähelegi pannud, kui suureks see auk kasvanud on.

Pistan pea ettevaatlikult välja ja uurin ümbrust. Ei ütleks, et see väga palju muutunud on. Ikka sama tänav, sügisesest vihmast läikiv ja langenud kollastest lehtedest libe. Sama mutike müümas tänavanurgal enda kootud kindaid ja salle. Inimesed sama ükskõiksete nägudega temast mööda tõttamas, mõned närviliselt puhisemas, teised klaasistunud pilgul telefoni vahtimas.

Istun augu äärel ja vajun veidikeseks mõttesse. Midagi pole muutunud. Aga võib-olla siiski on? Tunnen kuidas vihmavesi mu tagumiku märjaks teeb. Ebamugavustunne aitab mõtteid koondada. Nemad jah ei ole muutunud. Keskaegne tänavasillutis, vihm, mutike kinnastega ning telefoni klammerdunud linlased. Nemad on kõik sellised, nagu ikka. Hoopis mina olen muutunud. Auk on mind vorminud. Selle kitsad, kõrged ja pimedad seinad on mind kasvatanud. Olen kui langenud ingel, kes nüüd pimedusest uuesti üles tõusis. Kui eepiline. Ei, pigem hoopis lihtsalt vana karu, kes aasta aega kusagil koopas kõigi poolt unustatuna talveund magas. Nüüd aga sai uni otsa ja on aeg pisut ümbrust uudistada. Tunda, kuidas varvas liigub ja pea pöörab. Nuusutada sügise niiskeid lõhnu. Vaadata oma koopast, mustast august, välja.

Aga mis siis muutunud on? Rahu on tekkinud, tasakaal on tulnud. Siin, serva peal istudes ei tunne ma enam vastupandamatut ahvatlust taas sügavusse langeda. Ei, pigem võiks uru hoopis selja taha jätta ja vaadata, mida huvitavat maailmal mulle veel pakkuda on. Peale pimeduse, libedate tänavakivide, mutikese ja kiirustavate inimeste.

Pisut uimasena tõusen ettevaatlikult püsti ning astun veidi tuikuval sammul eemale sellest kohast, kuhu ma nii pikalt vajunud olin.