Vitriinikaunistus

Istun vaateaknal nagu mingi vitriinikaunistus ja jälgin mööduvaid inimesi. Nad sibavad mööda tänavat nagu sipelgad. Mõned astuvad kolme-neljakesi rivis kõrvuti päris ühte sammu, teised aga tuiavad üsna kaootiliselt kael õieli ringi.

Mõnel on käes suured kaubakeskuse logodega poekotid ostetud kraamiga, teised jalutavad niisama käed taskus. Kolmandad on aga hoopis ninapidi telefoni sukeldunud ning muudavad vastutulijaga kokkupõrget vältides alles viimasel hetkel oma kurssi, astudes äkki sammukese külgsuunas.

Üldiselt liiguvad kõik minust mööda paremalt vasakule või vasakult paremale, kuid on ka erandeid. Mõni astub kindlal sammul otse risti üle tänava, põikab oma rada tehes teiste nina eest ja selja tagant läbi. Teisele poole teed jõudes teeb peaaegu täisnurkse pöörde ning kaob mu vaateväljast.

Kujutan ette, et igal möödujal on taskus lõpmatult pikk lõngakera, mida ta edasi liikudes järjest lahti kerib. Mida kiiremini jalutaja astub, seda peenem on lõng. Jooksja põues pole enam lõngakera, vaid hoopis niidirull. Igaühel on see oma värvi ja omast materjalist. Kellelgi teisel maailmas pole täpselt samasugust kera.

Erinevat värvi ja erineva jämedusega lõimed vajuvad risti-rästi sillutisele. Jämedamad on vanemate inimeste ja turistide omad. Aastad turjal muudavad liikumise aeglasemaks, nagu ka uudishimu võõra linnaga tutvumisel. Peenemad niidid on tervisesportlaste, laste ja noorte ning argipäeviti tööle tõttajate omad. Turistide ja laste rajad on siksakilisemad; kohalike, vanurite ja spordiharrastajate omad jällegi sirgemad.

Iga niit on unikaalne, teistest pisut erinev. Tänavat katab kirju segamustriga ning iga minutiga aina paksemaks muutuv vaip. Kui suudaks mõne lõime üles korjata, võiks seda mööda liikudes näha, kust selle kandja on tulnud ning kuhu läinud. Milline on tema argipäev ning elutee. See on aga võimatu, nii läbi põimunud ja keeruline on teel lebav vaip.

Minust möödub noorpaar fotoaparaadi ja linnakaardiga. Vastassuunas kõnnivad kaks seljakotiga koolipoissi. Miks nad nädalavahetusel koolikotiga ringi kõnnivad? Pühapäeviti ju ometigi kooli ei ole.

Vahel meeldib mulle siseneda ka mööduja kehasse. Valin välja mõne ohvri ning kujutan ette, mis tunne võiks olla tema kestas mööda tänavat astuda. Selles vanuses, nagu ta parajasti on, nende riietega, mis tal seljas on, selle kotiga tema õlal või käe otsas. Mida ta sellel hetkel tunda või näha võiks. Kuidas ta seisma jääb ja ringi vaatab. Mis ajendas teda peatuma ja pead pöörama? Oli see mingi mõte või hoopis tänavalt kostuv müra, kellegi hõige? Üritan kuulda neidsamu helisid, tajuda samu lõhnu ja valgusaistinguid. Püüan sulanduda tundmatu sisse, tundmatusse.

Isegi kui mul õnnestub hoomata seda, mida ta näeb ja kuuleb, on ta ikkagi minu jaoks tundmatu. Ma ei saa iialgi teada, mis valitseb tema hinges, mida ta teab ja tunneb. Ma ei tea, miks ta siin tänaval kõnnib, kust ta tuli ning kuhu läheb. Tean vaid seda, et ta on siin, olevikus; just selles hetkes, et saaksin silmapilguks mõttes temasse siseneda ja saada osa tema rollist selles süsteemis.

Tänaval jääb hetkeks vaikseks. Olen senini liikumatult vaateaknal istunud, et mitte tähelepanu äratada. Vaatluse kõige olulisem tingimus on vaadeldavasse mitte mingil juhul sekkuda. Mitte häirida objekti tema toimetustes.

Kasutan juhust ja ronin akna pealt alla. Vaatan korra vilksamisi üle õla, ega keegi mind ei näinud, ning sukeldun tänavate rägastikku, oma väikest mustavalgekirju lõngakera taskus pigistades.