Tühi leht

Tühi ekraan, valge paber, on nii hirmutav. Seda jõllitades kaob igasugune mõte sügavale ajukumeruse taha. Pea on tühi ja ise olen ka tühi. Nii koletislikult võib mõjuda puhas leht.

Hulgun ringi mööda ilma, leht näpus. Segadus viib mind siia-sinna, ilma kindla sihita ekslema. Astun sisse esimesest ettejuhtuvast uksest, lootes leida tuntud nägusid, tuttavaid emotsioone.

Kohad on ühed ja samad, ent aeg ja inimesed teised. Iga päev toob midagi uut, meenutades samal ajal ka ammu unustatud vana. Seisan, paber käes, ja püüan mõtteid koondada, kuid pea kumiseb ja tuikab tühjusest.

Mu ajus tekkivad elektrisignaalid, imetillukesed närviimpulsid, on kui välgusähvatused tormises taevas. Nendele sekundeerib kõuemürinal deemonite vihane karjatus. See tuleb kuskilt hingepõhjast, sügavalt minu seest. Täpset asukohta ei tea ma tõtt-öelda isegi. Sähvivad välgud ja mürin täidab mu pealaest jalatallani. Ma olen ainuisikuliselt deemonliku välgujumala sadistlik kehastus.

Pisut toibununa leian end jälle tänavalt. Hakkab juba pimenema. Üksteise järel süttivad tänavalambid, vaateaknad ning saabuvate pühade kaunistused. Inimesed tuhisevad minust mööda, valjuhäälselt vesteldes ja ägedalt žestikuleerides. Seisan ja vaatan neid juhmistunult pealt. Peas viivuks valitsenud selgus on mattunud heitgaaside, hämu, sulalume ja õhtuse rõskuse alla. Tühi paberileht mu käes laperdab õrna novembrituule käes.

Tasahilju vean end pingviinina paterdades edasi. Astun ettevaatlikult, jalg jala ette, takseerin ümbrust, pisike ärevus silmis. Tunnen mingit seletamatut vaimset tõuget ettepoole. Jõuan veel vaid mõelda, et see, mis minust välja tahab pääseda, pole midagi koledat ega roojast, vaid lihtsalt üks ammu minus idanenud mõttetera. Kõrbepinnasele langenud ja seal suikunud seeme, mis nüüd äikesevihma käes tormiselt idanema hakkas.

Astun trepist üles kohvikusse, ja tellin suurima tassitäie head musta kohvi. Asetan külmast punetavate näppude vahel väriseva lehe lauale ning silun parkunud käeseljaga sirgeks. Üllatunult jään seda pinnalaotust laual takseerima.

Lumivalgest paberilehest on saanud tänavusügisene viimane veripunane vahtraleht.