Tühjus

Püüan ette kujutada, kuidas tühjus välja näeb. Mitte lihtsalt tühi ruum, vaid täielik tühjus. Selline, kus pole üldse mitte midagi. Ei asju ega inimesi. Kus keegi ei hinga ja midagi ei kasva. Kus puudub õhk, armastus, mure ja rõõm. Kus pole valgust, isegi mitte pimedust. Heal juhul võib pikal vaatlemisel tabada mõne üksiku hulkuva aatomi. Kui sedagi. Niisugune tühjus, kus isegi aeg seisma jääb.

Aeg on ühtaegu absoluutne ja suhteline. Ootaja jaoks venib ta teosammul, hilineja meeltes kihutab ta aga armutult tuhatnelja tuleviku suunas. Tegelikkuses tiksub kõik aga ikka ühe ja sama kiirusega edasi. Nii on vähemasti siin, kus elu kulgeb tavalises rütmis. Tõelises tühjuses on lood teised. Sealt põgeneb isegi aeg minema. Hea veel, et mitte selg ees tagurpidi, tulevik esimesena. Mine tea, võib-olla just seda ta teebki. Keerab tuleviku ja mineviku pahupidi ning haihtub siis jäljetult. Tõsi, kui aeg kadunud on, pole ei tulevikul ega minevikul suuremat tähtsust. Neid ei ole lihtsalt olemas.

Sellises totaalses vaakumis juhtub teisigi veidraid asju. Kas või valguse ja pimedusega. Kui mõlemad ära võtta, siis on üsna raske ette kujutada, mis nende asemel järele jääda võiks. Selge, et mitte midagi, sest see on ju absoluutne tühjus. Kuidas see kõik aga välja näha võiks, on hoomamatu. Tegelikult ei näegi see kuidagi välja, sest puudub valgus. Ei näe ei välja ega sisse. Ja väljanägemine on samuti võimatu. Nagu ka mittenägemine, sest puudub ka pimedus.

Umbes säärast tühjust püüan ma ette kujutada ja meeltes tajuda. Mingil hetkel tabab mind äratundmine, et just selline tühjus on olemas. See pole sugugi määramatus kauguses kusagil teises universumi otsas. Ta on siinsamas. See on peidus minus eneses. Sügaval hinges tunnen vahel täpselt niisugust otsatut tühjust. Täielikku musta auku, kus puudub nii valgus kui pimedus ja igasugune lootus sealt välja pääseda. Taban end mõttelt, et kas see kõik on ikka päriselt. Kas ma ikka olen olemas, või on see lihtsalt mingi irreaalne kehand, kes füüsilises maailmas ringi tuiab, seest täiesti tühi. Hingetu, tundetu. Ei midagi muud kui tühipaljas kest.

Imelik, kuidas minusugusesse pisikesse tegelasse nii palju tühjust ära mahub. Sellest ma küll aru ei saa. Õnneks on tühjusel mõni hea omadus ka. Näiteks on temas piisavalt ruumi selleks, et sinna üks imetilluke aatom lendlema sokutada. Juba nii väikesest tegelasest piisab, et tühjus ei oleks enam tühi. Ja kui juba aatom on olemas, siis tuleb kohale ka aeg ja pimedus. Natuke veel ja varsti võib ka valguse sealt leida. Või valgustatuse.

See mõttekäik teeb mu märksa rõõmsamaks. Sokutan salamahti endas olevasse tühjusesse ühe mõtteaatomi. Las ta toibub ja kasvab seal. Vähemalt pole tühjus enam nii nukker ega masendav. Loodan, et peagi sirgub temast hea ja viljakas idee, mida edasi külvata.