Neil aiaäärne tänavas

Jalutan mööda puudega palistatud väikelinna tänavat. Asfalt on peaaegu valgeks kulunud, kuid rööpaid ega haigutavaid auke ei paista. Kõnniteed ei ole, nii et üksikud vastutulijad jalutavad oma poekottidega sõidutee servas. Sellest polegi suuremat lugu, sest autosid kohtab siin vaid hommikuti ja õhtuti, kui nooremad ja aktiivsemad kümmekonna kilomeetri kaugusele maakonnakeskusesse tööle sõidavad või sealt saabuvad. Muul ajal liiguvad siin vaid jalakäijad, ilusate ja soojade ilmadega ka mõned jalg- ja tõukeratturid.

Tänava ääres seisavad rivis punaste viilkatustega väikesed majad. Kõik nad on valgete akendega ning kaetud veidi heledama punast värvi laudisega. Iga maja ümber on hästi hoolitsetud aed, mida piirab püstine samuti punakates toonides lippaed. Lippide peale asetatud rõhtpuu on elegantselt valgeks võõbatud.

Aiatagused ja õued on niidetud, hekid ja puud pügatud. Sissesõiduteid palistavad õitsevad lillepeenrad. Kuigi naaberkvartali elanikud ütlevad, et tänav on igav ja ühetaoline, ei lase kohalikud end sellest häirida. Nemad on väga uhked stiili, puhtuse ja korra üle. Siinsete asukate meelest on teised lihtsalt kadedad. Tõesti, teist nii korras tänavat siin linnas ei ole.

Päeval on siin rahulik. Aiaväravate juures olevad pingid on inimestest tühjad. Need on suurepäraseks lavatsiks kohalikele kassidele, kes mõnusalt kerratõmbununa pingi kõrval kasvava puu varjus lõunauinakut teevad. Vanemad elanikud kasutavad ilusat ilma aias toimetamiseks. Pärastlõunal, kui lapsed koolist koju tulevad, on näha suuremat sagimist ja kuulda rõõmsat kilkamist.

Vastutulijad teretavad viisakalt. Mis sellest, et me pole tuttavad ning meie üürike kohtumine tänavaserval jääb ilmselt ka viimaseks. Lihtsalt nii on siin kombeks. Koht on väike ja kõik tunnevad üksteist. Eks seepärast vaatavadki aedadest vastu küsivad pilgud, kui mina kontvõõrana nende valdusest mööda purjetan. Inimlik uudishimu ei ole patt ning valvas pilk heidutab halbade kavatsustega tegelasi.

Teeservas kõndides kiikan kohalike toimetamisi. Lahtistest akendest kostab rõõmsaid meloodiaid. Avatud ustest voogab õue maitsvate toitude lõhna. Keskpäev on juba möödas ning peagi on koju oodata esimesi näljaseid suid. Välisukse paarist trepiastmest astub alla vanaema, põll ees. Kuurist paistab vanaisa kühmus selg. Naabrimemm istub peenraserval ja rohib maasikaid. Taat lupjab õunapuid, et neid kahjurite eest kaitsta. Kõik on tegusad, kuid rahulikud. Kuskile ei ole kiiret, igal asjal on oma aeg ja koht. Teha on palju, kuid sahmimise ja rabistamisega tallad vaid tühja tuult. Nende kaalukates liigutustes ja toimetustes tajun tarkust ja elukogemust.

Naudin väikelinna rahu ja ilu. Tunnen rõõmu päikeselisest päevast, lõhnadest ja muusikast. Talletan endas emotsiooni ja pildi, et seda meenutada, kui sajab vihma või meel on kurb. Linna peatänava suunas kulgevale teele pöörates heidan veel viimase pilgu üle õla. Aeg on lahkuda siit nende juurest, aiaäärne tänavast. Minu maailm ja minu tänav ootavad mind.