Mõtted

Mõtted uitavad mööda pead ringi ja otsivad väljapääsu. Nad on minu peas vangis. Nii väga tahaks ma neil minna lasta. Nad lähevadki, kuid mingil imelikul põhjusel jõuavad veidi aja pärast ringiga tagasi. Koputavad mu kolbale ja nõuavad tüütu järjekindlusega enda sisselaskmist.

Mõned mõtted on rõõmsad ja mõned on kurvad. Ühed on heledad, teised aga sünged. Päris palju halltoone on ka. Kõik mõtted pole ainult monokroomsed, osad on vägagi kirgastes värvides. Mõni mõte on täpselt välja joonistatud, filigraanselt imepeene pintsliga kujundatud. Teised on vastupidi hägusemad, laialivalguvad ja määrdunud. Mõnel on värvid täiesti segunenud ning järele on jäänud vaid kole pruun laik.

Leidub ka mõtteid, millel pole üldse kuju ega vormi, on vaid lõhn. Teised aga hoopis helisevad. On polüfoonilisi, kõrgeid ja madalaid noote. Nagu maalitud kaaslastel, pole ka nende mõtete helid alati puhtad. On kolmkõlasid, pooltoone ja isegi päris kakofooniat. Kõige rohkem meeldivad mulle sellised mõtted, mille noodistikus on vaid üks märk – paus. Muud mitte midagi. Vaikus. Mõttepaus.

Imestan, kuidas see kõik mu pähe ära mahub. Millise virvarri mõtted kokku annavad. Pea kumiseb neist nagu tühi kõlakoda. Tegelikult pole see koda üldse tühi. Vastupidi, ta on mõtetest tulvil. Kui silmad sulen, näen laugude taga nende tekitatud värviaistinguid ja virvendusi. Mõtted moodustavad naljakaid kujundeid – pilvi, hulknurki või lihtsalt kribu-krabu.

Kogu see vaimne pillerkaar on aga väsitav. Istuksin justkui terve päeva kontsertetendusel, mille sisust ja ülesehitusest ma mitte midagi aru ei saa. Etendusel, kus kõik räägivad korraga, vilgutavad oma värvilisi tulesid ja kuhjavad üksteise peale tohutuid narrikostüüme ning absurdseid dekoratsioone. Seda kõike päev läbi taludes olen õhtuks otsekui vaimse maratoni maha jooksnud.

Proovin nüüd uinuda ja sellest kõigest veidigi puhata.