Kevad

Ma naudin praegust aastaaega. Jahedat tuult ja päikesepaistet. Helesinist taevast ning lumivalgeid pilveräitsakaid, mis seal ripuvad. Mulle meeldib hommikune kargus, ärkava looduse lõhn. Püüan varem tõusta, et sellest rohkem osa saada.

Õhtuti väljas lonkides tunnen kibuvitsa ja sirelite lõhna. Kevadlilled on juba ammu ära õitsenud, kuid nurmenukkudest üleni kollendav välu on mul endiselt silme ees. Meeles on ka maikellukeste ja toomingate hurm ning sinilillede meri metsaraja ääres.

Kevad on kõige ilusam neist neljast aastaajast, mis siinmail vahelduvad. Tärkamise ja ärkamise aeg. Kasvamise, sirgumise ja virgumise aeg. Lõhnamise ja õitsemise aeg. Heleroheline rohi ja hiirekõrvad puuokstel. Roosakasvalgetes õites õuna- ja kirsipuud. Kevadise oja sulin ja vulin.

Nüüd on puud juba paksus lehes ja rohi kõrge. Varakevadise värskuse asemele tekib varasuvine lopsakus. Ka igasugu putukad, mutukad, sääsed ja kärbsed on välja roninud. Õnneks on jahedad ilmad nende arvukust pisut kärpinud. Juuni algus on sel aastal veel üsnagi kevadine. Pisut jahe, kuid selle eest päikesepaisteline ja peaaegu ilma vihmata. Vihma oleks tegelikult küll väga vaja, ümberringi on kõik nii kuiv. Heleroheline muru on laiguti juba päris ära koltunud.

Kalendri järgi kestab kevad veel mõne nädala. Kasutan võimalust ja tunnen sellest rõõmu nii palju kui vähegi saan.