Kauge kella kaja

Mu pea on täiesti tühi. Nii tühi, et lausa kõmiseb. Mitte ühtegi huvitavat mõtet ei uita seal ringi. Liigun justkui poolunes. Kulgen masinlikult edasi, süüvimata, mõtlemata. Üks päev asendub teisega. Nädalast saab järgmine. Kuust kuu. Ikka edasi, kuni ma lõpuks ärkan. Kui ärkan. Loodetavasti ikka ärkan.

Teen unised silmad lahti ja vaatan ümbrust. Arusaamatu, hoomamatu. Kus ma olen? On see siin või seal? Lähedal või kaugel? Kodus või võõrsil? Pisut ühte ja veidike teist. Kübeke tuttavlikku, kübeke võõrast. Ruum on oma, aeg aga teine. Õhk on ka teine. Kevadest on saanud suvi. Kui ruttu läheb aeg, kui teda ei vaata.

Püüan end koguda. Teen esimese argliku sammu. Ujeda katse välja astuda sellest kookonist. Nuusutada uuesti maailma lõhna. Näha suve nurga tagant piilumas. Päikest paistmas. Helesinist taevast ja lumivalgeid pilveräbalaid. Vahel päris tumedaidki. Kuulda vihmakrabinat aknaklaasil. Tunda tuule puudutust. Ronida taas mõne mäe otsa. Kiigata, mis sealt ka paistab. Kümmelda pilvedes. Rühkida raskuses. Tunda end taas kord kotka, kord kilpkonnana.

Praegu laman ma hoopiski siin. Pooleldi suikuvana, pooleldi ärkvel. Püüan end asetada ajas ja ruumis sinna, kuhu ma kuulun. Otsin oma kohta, oma pesa. Paika, kus mul oleks hea. Kuulatan. Ootan vastukaja. Igatsen harmooniat.

Minu tekitatud võnked panevad ümbruskonna helisema. See muusika neeldub minus. Ujun meloodia lainetel. Mu süda hakkab laulma. Sel hetkel tean, et olen pärale jõudnud.