Must advent

Minu ees veab soomlasest naisturist voorimeheliku visadusega enda järel kogukat sinist ratastel reisikohvrit. Ülima püüdlikkuse ja osavusega manööverdab ta kõnniteel olevate poriloikude vahel. Sikutades seda üle tänavasse uuristatud äravoolukraavide ning kõrge äärekivi, mõtleb ta kindlasti, et miks need tänavad küll nii jubedad peavad olema. Ka mina mõtlen sama, kui üle terve kõnnitee lösutavast poriloigust end üle hiivan. Viis minutit jalutamist ja juba on jalad märjad.

Vuravate kohvrirataste kõrina lakkamine annab märku järjekordsest takistusest. Piinlikkusest külaliste eest tahaksin astuda nende juurde ja pakkuda abi kohvri vinnamisel. Eestlaslik tagasihoidlikkus lubab mul paraku piirduda vaid kõnniteelt sõiduteele astumisega, et kehakulturistidest turiste nende jõu- ja ilunumbrite juures vähem häirida.

Kuulen selja taga taas tuttavat kappava kohvri heli. Nüüd tantsiskleb see sõidutee munakivisillutisel. Varasem nõtke traav on asendunud katkendliku küliskäiguga. Hetke pärast pöördub klobin-krobin vasakule ja hakkab minust kaugenema. Ilmselt pidasid turistid paremaks laiemat kõrvaltänavat kasutada, selmet siin kitsukesel kõnniteel loikudega võidelda. Usun, et minagi oleks nende asemel sama teinud.

Peatun lahtise hoovivärava ees. Kuigi veel on valge, särab õu saabuvate pühade värviliste tulede rüüs. Elektriküünlad ripuvad puude okstel ja ümbritsevate majade räästas. Ka pisike pügatud nulg on endale kireva kostüümi selga saanud. Astun ettevaatlikult õue. Ei tahaks tänasel päeval küll kedagi häirida ega ärritada. Rahustuseks silman eemal kahte ilma kohvriteta turisti pilte tegemas. Ka nemad on lummatud pisikese siseõue lampidesärast.

Nulu juurde jõudes märkan maapinnal tärganud lumikellukesi. Nende valged õienupud valendavad mustaval maapinnal. Unesegastena sirutavad nad arglikult ja kohmetult oma pead ülespoole. Tuhkatriinudena on nad saabunud ilma igasuguse pidurüüta uhkele ballile ja seisavad nüüd õnnetult ja segaduses põõsa varjus. Näpistan nulu küljest pisut udupeent säravat karda ja laotan ümber kellukeste. Ehk on neil nüüd pisutki vähem piinlik oma liigvarajase saabumise pärast. Vaatan lumikellukesi ja mõtlen mööda munakiviteed kohvreid ruleerivate turistide peale.

Mööda tänavat edasi jalutades astun sisse ühte kohvikusse. See pole sama koht, kus ma nädal aega tagasi käisin. Valisin järgmise, mis on ka saia- ja kohvilõhnaline, kuid mitte nii vana ega väärikas. Tõsi, maja on keskaegne, kuid kohvik seda küll pole. Tellin kohvi ja saiakese, ronin mööda tigujat treppi pool korrust ülespoole ning maandun suures nahkses tugitoolis. Minust tagapool istuvad paari laua taga inimesed ja ajavad vaikset juttu. Kuulen vene ja eesti keelt, kuid need segunevad ühtlaseks pominaks ja kõminaks, mis madalalt laelt vastu peegeldub.

Minu kõrval olevad lauad on tühjad ja kaetud hämaruse vaibaga. Alt kostab laste valjuhäälset juttu. Letiäärne on järsku inimesi täis saanud. Heidan maitsetu poolkuukujulise piirde tagant pilgu allapoole. Mind häirib see piire, tema nikeldatud kehand ei sobi üldse selle maja interjööriga. Eriti kriiskav on barjääri allosasse kruvitud pleksiklaas, mis peaks takistama väikelapsi piirdevarbade vahelt läbi ronimast ja alla kukkumast. Lisaks on piirde rõhtsad osad läbi vajunud ja lookas, pleksiklaas vildakalt kinnitatud ja pisut kriibitud. Lumikellukesed nulu juures olid palju kenamad, mõtlen.

Ka kohv on siin kuidagi tavaline. Odav ja tavaline. Ei midagi halba, aga lihtsalt tavaline. Nagu hall argipäev või mustad jõulud. Ei, viimased pole küll tavalised, küll aga sama ilmetud ja emotsioonitud. Nagu hall argipäev või siinne kohv. Viini sai on aga hea. Pehme ja õhuline, keskel kollane kreem. Küpsetada oskavad nad küll hästi. Järgmine kord tuleb lihtsalt teistsugune kohv tellida ja istuda seljaga piirde poole, jõuan päästvale otsusele.

Näen kohvikuteenindajat üles ronimas. Ta on samuti ilmetu, kõrge kaelusega kampsuni ja mustade ümmarguste prillidega kõhetu naisterahvas. Vilkalt koristab ta mustad nõud laudadelt. Neid sai kokku päris palju. Kohusetundlikult püüab ta kõike ümmargusele pruunile kandikule ära mahutada. Kohvitassid ja alustassid ja koogitaldrikud. Ning kõige krooniks sinine plastmassist veepudel. Pingutustele vaatamata pole kandikul piisavalt ruumi ning ta peab kaks korda käima. Ta purjetab minust mööda, sinine veepudel kandikul pea alaspidi tassi sisse pistetud. See ebaloomulik asend häirib mind. Kes küll tahaks sedasi pea alaspidi rippuda? See on ju ebamugav, pisut ohtlikki. Vabatahtlikult küll keegi säärast asendit ei võtaks. Kui, siis võib-olla ainult laiskloom.

Teenindaja pole laisk. Toimekalt ronib ta uuesti mööda keerdtreppi üles ja lõpetab koristamise. Oli ka viimane aeg, sest juba tulevad uued külastajad auravate kohvitasside ja isuäratavate kookidega. Keskealine eesti segaseltskond ning neli vene rahvusest naisturisti. Venelased muljetavad pühadehõngulisest linnast, suurest kuusest keskväljakul, jõuluturust ja suveniiridest. Eestlased istuvad tagasihoidlikult kaugemas nurgas ja ajavad vaikselt omavahel juttu. Kuulen rütmilisi lusikakõlksatusi koogitaldrikutel.

Peagi läheb noorim turistidest korraks alla ning naaseb suure roosa glasuursõõrikuga. Tema reieümbermõõtu arvestades võiks ta sellest küll loobuda, taban end mõttelt. Nagu ka mina nendest saiakestest, lisan vabandavalt. Siinsete küpsetiste ahvatlevat välimust ja hõrku maitset teades mõistan ma tegelikult teda täiesti. Vahel peabki kiusatustele järele andma, see muudab elu värvilisemaks.

Minu kõrvale väikese ümmarguse laua taha maanduvad kaks eestlast. Nokamütsi, lotendavate teksade ja valge Adidase jakiga nooruk ning tumeda fliisiga meesterahvas meenutavad alguses pigem nädalavahetuse kruiisile saabunud soomlasi. Kuid ei, keel on siiski kohalik. Üritasin juba enne läbi kroomitud võre ja kriibitud pleksiklaasi nokamütsil olevat kirja lugeda, kuid ei suutnud. Hellberg Eight. Mütsi peast võtmata istub noormees lauda, kuid avastab kohe, et kohvist on koor puudu. Pole midagi teha, tuleb all ära käia. Üles trepimademele jõudes näen tema pingutusi pilgeni täis tassi tasakaalus hoida. Minupoolsel küljel olev pruun oja näitab, et täiesti veatult see tal ei õnnestunud. Oleks võinud ju enne ronimist ühe lonksuga oma ülesannet lihtsustada, arutlen. Eestlastele ikka meeldib asju enda jaoks keeruliseks teha.

Istet võtnud ja mõne hetke juttu ajanud, kuulen peagi tuttavaid märksõnu. Telefon. IPhone. GPS. Peagi on ka riistapuu ise taskust välja kougitud ning käib usin võimaluste ja funktsioonide tutvustamine. Osavad näpud sibavad mööda ekraani, pöial nühib jutu rütmis mööda klaaspinda. Kiire pilk sõnumitele ja suhtlusportaalidele…

Tunnen, kuidas lagi järjest allapoole vajub ja ruum üha ahtamaks jääb. Kuidas kohviku seinad pragunevad ning nikeldatud metallpiire ühes koolutatud ja kriibitud pleksiklaasiga alla kassaletile pudeneb. Kuulen klirinat ja kolinat, praguneva klaasvitriini ja mõraneva pühapäeva raginat. Tajun tuuletõmbust, kui välisuks lahti läheb ja mustad jõulud koos halli argipäevaga sisse astuvad. Ei, siia me korraga küll ära ei mahu.

Kiiresti topin end riidesse ja ronin mööda kruvitreppi alla. Mõne sammuga olen õues. Vahepeal on päris pimedaks läinud. Näkku puhub sooja detsembrikuu kümnekraadine tuuleke. Mõtlen taas karraga kaunistatud lumikellukestele mustaval maapinnal. Kusagilt eemalt kostab minuni turistide ruleerivate kohvrite galopeerivat kõrinat.