Eksinud

Ma olen eksinud.

Pimedat tühja tänavat ääristavad kahekorruseliste majade sünged kolbad. Kõle tuul ulub mustendavates aknaavades. Kuigi hämaras kuuvalguses pole avasid peaaegu üldse näha, on iilide vilistamist selgesti kuulda. Tuigerdan segaduses mööda tänavat. Ma ei tea, kuidas ma siia sain. Ma ei tea, miks ma siin olen. Veel vähem on mul aimu, kuhu ma minema pean.

Ma olen eksinud.

Tuul lipsab aknaavast välja ja keerutab mulle silma liiva ja prahti. See paneb mind läkastama. Köhin valjusti nagu astmahaige. Äkitsi on tuul vaikseks jäänud ning mu köha jääb õõnsa kajana õhku kumisema. Tajun majasid enda armetuse üle irvitavat. Suur pilv liigub kuu ette ja matab ümbruse täielikku pimedusse. Kobamisi edasi sammudes kuulen järsku jala all kruusakrudinat. Tee on ära kadunud. Mäletan küll seda paremale keeravat, kuid võib-olla ka mitte.

Ma olen eksinud.

Teadmatuses istun kurvalt maha ja ootan, kuni kuu välja ilmub. Kruus on jäiselt külm. Kätt maha toetades tunnen, kuidas pisikesed graanulid teravalt minu nahka torgivad. Tõstan peopesa üles ja kujutan ette oma punatäpilist pisikesi lohkusid täis kätt. Ebamugav on sedasi tegevusetult istuda ja abitult kuud oodata, kuid midagi pole teha.

Ma olen eksinud.

Kui lihtne oli kõik need aastad astuda õndsalt teadmises, et see on õige rada. Nii kiiresti lendas aeg ja nii kiiresti läks teekond. Ümberringi tundus kõik tuttav. Kasepuud ja sarapuupõõsad, lillepeenrad kollaste tulpidega. Rõõmsameelsed labradorikutsikad ja pugejalik mustavalgekirju suurte vurrudega kass. Isegi vastutulijad tundusid omad. Teretasid viisakalt ja küsisid, kuidas läheb. Nüüd on see kõik ununenud ja tundmatusse kadunud.

Ma olen eksinud.

Kõndides mööda teed arvasin ma teadvat, kuhu see viib. Pisitasa hakkasid aga tuttavad paigad kaduma. Puud jäid hõredamaks ja tänavad tühjemaks. Korras hoitud majapidamised muutusid räpakamaks. Puhtaid teid palistasid pisikesed läbipaistvad kilekotid, banaanikoorde, sigaretiotsad ja muud prügi. Olin nooblist elurajoonist jõudnud haisvasse agulisse. Neid räämas kodusid vaadates tekkis minus imelik eelaimus. Tundsin kahtluseussi enda sees rõngasse kerivat ja hinge küljest tükikest näksavat.

Ma olen eksinud.

Sellele vaatamata ei andnud ma alla. Keeldusin uskumast, et asjad allamäge minna võivad. Kui lähevadki, siis varsti on jälle kõik parem. Koledad majad saavad otsa, auguline tänav lapitakse ära. Prügi viiakse minema. Väikesed lapsed ja labradorikutsikad hakkavad uuesti tänavatel trallitama. Mustavalgekirju suurte vurrudega kass lööb aknalaual nurru. Midagi sellist aga ei juhtunud. Majad ja tänav jäid aina tühjemaks. Ilmgi muutus pimedamaks, tuul tugevamaks. Kahtluseuss keeras end rõõmust sisistades rõngast lahti. Paistab, et temal oli seekord õigus.

Ma olen eksinud.

Trotslikult, veidi uudishimulikultki kõndisin aga edasi. Mind huvitas väga, kuhu see tee välja viib. Millega see kõik lõpeb. Kas majad saavad ükskord otsa? Kas asfalt kaob rohu sisse ära ja asendub põlluteega ning hiljem metsasihiga? Liigun ma siis tõepoolest tsivilisatsiooni ääremaadel või suisa veel kaardistamata aladel? Mis ikkagi on selle tee lõpus? Mis vaat et kõige tähtsam, miks just mina seda teed mööda kõnnin? Õhtu saabumise ja ühes valguse kadumisega kahanesid ka minu lootused nendele küsimustele vastuseid saada.

Ma olen eksinud.

Siin, omamoodi nullpunktis külmal kruusal istudes hakkab mulle kohale jõudma tõde. Kõik oli valearvestus. Sellel teel polegi lõppu. See majaderivi ei saa kunagi otsa. See tee viib universumi äärele ja üle selle alla. Otse igavikku. Veidrasse fluidumisse, mis imeb kogu täiega sind endasse nii et alles jääb vaid nõrk valgusesähvatus. Nagu langev täht. Võib-olla need sähvatused öises tähistaevas ongi kõik, mis jääb järele sellest, kui suur taevakeha musta augu poolt alla neelatakse. Vaid silmapilk, valgusesähvatus, ja kõik ongi läbi. Alles jääb vaid tühjus, parimal juhul mälestus. Ei, nüüd olen ma küll päris kindel.

Ma olen eksinud.

See tee pole minu jaoks. Ma ei taha lõppeda valgusesähvatusega. Vähemalt mitte vabatahtlikult. Ma tahan kasvada väikesest pingviinipojast suureks keiserpingviiniks. Võib-olla isegi imperaatorpingviiniks, kui evolutsiooniteooria mind soosib. Igal juhul mitte kustuda, kuhtuda ega kaduda, jääda lihtsalt ajalooraamatu tindiplekiks. Ei, seda ma ei taha.

Ma olen eksinud.

Ma pean tagasi minema, leidma uuesti oma raja. See kruus või prügine asfalt pole minu tee. Ma ei lase nendel tondilossidel enda üle irvitada ega tuuleiilil mind sasida. Ma pean olema tugev ja kõigele sellele vastu astuma. Mitte andma järele ahvatlustele või kiusatustele ega valima mugavusest lihtsama teed. Ma pean tunnistama kogu maailma seda, mis on juhtunud.

Ma olen eksinud.

Taevas selgineb pisut ja ma tõusen püsti. Külm puges läbi kruusa minu sisse. Raputan ja ajan ta minema. Vahepeal on kuu välja ilmunud. Enne paistis ta sealt, kuhu tee viis, nüüd kumab ta sealt, kust tee tuli. Pean seda heaks endeks. Asutan end tuldud teed tagasi minema, kui äkki köidab miski mu tähelepanu. Vaatan arusaamatuses korraks ringi ning pööran imestunult pilgu uuesti maapinnale.

Ma ei eksinud.

Tõepoolest, see on väike hele südamekujuline kivike. Mind valdab äratundmise tunne. Uskumatu. Korjan ta üles ja võtan endale teejuhiks kaasa. Kivi pihku surudes hakkan reipalt tagasi tatsama. Mu tuju on juba palju parem. Mind ei kohuta enam tondilossid, pimedus ega lõõtsuv tuul. Hea on olla tundmatus kohas, kui tead, kuhu sa minema pead.

Ma pole enam eksinud.