Pingviinipoeg Lolo
Mina ja maailm

Esimene advent

Ronin mööda järsku kivitreppi üles mäkke. Astmed on niisked ja pisut libedad. Punane trepikäsipuu helgib märjalt. On pime hilissügis. Tunnen tema külma hingust oma kuklas. Minu ees ronivad turistid peatuvad ja teevad fotosid. Meist allpool laiub linn oma siugjate tänavate keeruka rägastikuga. Näen all sibavaid inimesi ja vuravad autosid. Kõigil on kuskile kiire. Isegi pühapäeval.

Pildistavad turistid on jälle liikuma hakanud. Ronime vaikselt edasi. Kuulen nende venekeelset jutuajamist linna ja vaatamisväärsuste teemal. Tundub, et nad pole siin mitte esimest korda. Vastu tulevad kaks jaapani keelt kõnelevat noormeest. Nad on nähtust ilmselgelt elevil ning pakatavad positiivsest emotsioonist. Ilmselt on nende nädalalõpp igati korda läinud.

Üles jõudnud, astun vaateplatvormi piirdeaia äärde. Minu kõrval seisatavad mõned turistid ja kohalikud pilte tegema. Mobiilikaamerad sähvivad usinalt ning telefoni kõlaritest kostab päästikut imiteeriv helilõik. Nihkun pildistajatest eemale platvormi läänenurka. Siin hämaruses saan segamatult allpool laiuvat linna uudistada. Vahepeal on süttinud tänavalaternad. Järgin silmadega nende säravat ketti all-linna lapitekil. Lambid joonistavad eksimatult välja õhtuhämarusse jäänud tänavate kontuurid. Mõned helgivad päris heledalt, teised on pisut tuhmimad ja kollakamad. Peatänaval paistab valgusfoori taga ootavate autode piduritulede rubiinpunane sära. Tänapäevased tehnokraatlikud kalliskivid.

Tõstan pilgu tänavatelt ülespoole. Mõõdan kõrget valgustatud kirikutorni ning taamal asuvaid pilvelõhkujaid. Klaasist kontorihooned on nädalavahetusel elutud ja pimedad. Seevastu ärkab ühtäkki ellu kirik, mille kell tornis kumedalt lööma hakkab. Kell on viis. Lumeta maapinna tõttu tundub, nagu oleks aeg paari tunni võrra hilisem.

Salamahti poeb põue külm tuul. Longin vaikselt mööda kitsaid peaaegu inimtühje linnatänavaid. Möödun kollastest keskaegsetest majadest. Enamik neist on hästi korda tehtud, kuid mõni näeb õige väsinud välja. Krohv on pragunenud, värv koorub ja lipendab. Need majad vajaksid küll sootuks hoolsamat kätt. Aknad ja hoovid on pimedad, siinne kant oleks nagu välja surnud.

Jalutan mõttessevajunult mööda tänavaid läänesuunas. Kummaline on rännata mööda maailma, tunda end võõras riigis nagu kodus, samal ajal kui enda tagahoov on pisitasa võõraks jäänud. Turistina võõrsil ringi hulkuda on mulle alati meeldinud. End omasuguste põhjamaa pingviinide keskel turistina tunda on aga võõras ja ebameeldiv. Ma justkui ei kuulukski siia. Omadele võõras. Võõrastele… ka võõras. Sellest häirivast mõttest segadusse aetuna ekslen vaikselt linnamüüride vahel.

Päeval muidu hall kaitsemüür on pimedusse mähkudes tontlikuks muutunud. Mis tunne võis küll olla siin keskajal, kui isegi valguskunstniku poolt asetatud elektrilampide rivi ei suuda soppidest hämarust ja kõhedust tõrjuda? Näen müüril ronivaid musti kogusid. Nad paistavad kui Dante põrgu varjud, maa ja taeva vahele vahele lõksu jäänud unustatud hingeid. Erinevalt Dante varjudest on neil õnneks vaba voli maa peale tagasi tulla. Ronida müürilt alla ning jätkata oma pooleli jäänud argitoimetusi. Vaid kummituslikud müürile paigutatud raudrüüd on sunnitud jääma sinna, kus nad on. Nende kõhtu peidetud valgusallikas muudab rüüd viirastuslikuks. Tühjast kolbast ja kuju allosast kiirgav kollakas valgus muudab selle kurjakuulutavaks ja õõvastavaks. Hirmujudinail ruttan trepist all-linna suunas.

Mulle ronib vastu salk vene noori turiste. On nad tõesti nii julged, et kummituslike raudrüüde juurde külla minna? Salk arutab valjult sõrmkinnaste naiselikkuse ja mehelikkuse küsimust. Omavahel rõkkavalt naerdes ei tee nad minust üldse välja. Kuulan rahunenult nende kaugenevat vestlust. Säärast seltskonda ei kohuta ükski raudrüü, ükskõik mida see ka kiirgaks.

Piki tänavat lonkides otsin kohta, kus peatuda. Külm näpistab ja vahepeal on ka uduvihma sadama hakanud. Tahaks hetkeks sügise ukse taha jätta ja mõnusas soojas kohas tass kohvi juua. Astun sisse uhkesse vanasse kohvikusse. Tumedad punaka puidu ja kõrgete peeglitega kaetud seinad ning värvilisest klaasist ruutudega lagi mõjuvad suursuguselt. Justkui hüppaksin ajas tagasi ning siseneksin mõnda möödunud sajandi alguse kostüümidraamasse. Tellin kooki ja kohvi ning purjetan oma kandikuga tillukese ümmarguse laua taha. Ruumis on ühtlane sumin, mida saadavad ajuti kostvad kohvitasside kõlksatused. Istun ja naudin oma suurt kohvi ning magusat koogitükki.

Kuulatan inimeste jutlemist. Sekka taganurgast kostvale valjemale venekeelsele jutule taban ka eesti-, soome- ja inglisekeelseid sõnu. Tõeliselt rahvusvaheline seltskond. Just selline, kus minagi poolvõõramaalasena end hästi tunnen. Mind valdab inspiratsioonitulv. Tänase päeva muljed ootavad mu peas rivis väljapääsemist. Panen need suure hooga siia kirja. Peatumata, parandamata, üle lugemata. Et mind valdav emotsioon saaks talletatud enne, kui see hajub ja nõrgaks mälestuseks kahaneb.

Lõpetan oma kohvi ja koogi ning sean end minekule. Longin mööda tänavaid, uudistan vastutulevaid inimesi ja poodide säravaid vaateaknaid. Ammu pole ma siin hulkunud. Hinges on kummaline äratundmise tunne. Mõtlen nendele majadele, mis on siin mitusada aastat seisnud. Nende vanust arvestades on minu mõneaastane eemalolek neile ilmselt märkamatu. Nad pole tähelegi pannud, et üks minusugune sorgus tiivaga pingviin pole vahepeal mööda neid tänavaid loivanud.

Kõmbin oma alguspunkti poole tagasi. Tee peal möödun raagus üleni punaste laternatega kaetud puust. See kiirgab silmipimestavalt ja veripunaselt. Salk Hiina turiste teeb usinalt tahvelarvutitega pilti. Ei tea, mis sellest küll välja tuleb, mõtlen. Nii hämaras kuluks kena pildi saamiseks üks korralik suure objektiivi ja statiiviga kaamera ära. Paneks kolmjala siiasamasse püsti ja… Aga hiinlased pildistavadki valimatult kõike, mis ette jääb. Ma arvan, et nende jaoks kõlbab mustal taustal fookusest väljas udune punane laik kah.

Väike Hiina tütarlaps vaatab oma hallika villase mantli suure kapuutsi alt mulle otsa. Mulle tundub, et näen ta tumedates silmades kartlikkust. Ta pole vist minusugust enne näinud. Kindluse mõttes jookseb ta üle tänava teisele poole ning ruttab kõnniteed mööda minema. Miskipärast on mul tunne, et ma oleks tema asemel samamoodi talitanud.

Longin vastassuunas linnaväravate poole. Selja taga kuulen eestikeelset juttu tulu ja kulu teemadel. Ülevoolavas tujus noorem naisterahvas selgitab mõistete sisu läbi seinal rippuvate jõuluküünalde. Aeg-ajalt hirnatab ta hobuse kombel omaenda naljade peale. Seltskond naerab kaasa. Huvitav, kas nad naeravad tema nalju või naeru. Kiirendan igaks juhuks sammu, et mitte kappava hobuse alla jääda.

Peagi on jäänud linn mu selja taha. Olen viimase paari tunni emotsioonidest pisut uimane. Tunnen küllastust ja sensoorset väsimust. Kõik on muutunud kaugeks ja vajunud justkui loori taha. Ilmselt on see liiga magusast koogist, mõtlen. Siiski olen ma rahul ja proovin pisitasa reaalsusesse tagasi ujuda. Tunnen, et tänavune esimene advent on väärikalt vastu võetud.

Koju jõudes süütan akna all küünla. Et kadunud hinged teaksid, kuhu tulla. Eriti need, kes on omade seas võõrad ja võõraste seas… võõrad. Ilusat advendiaega teile, hingesugulastest sugulashinged.