Paar minutit

Käisin septembri lõpupoole K. sünnipäeval. Ma polnud teda teab mis ajast näinud. Nüüd on ta juba ligi aasta uues kohas tööl olnud. See kohe sobib talle. Ta tunneb end seal hästi, on rõõmus ja rahulolev. Minul jällegi on tema pärast hea meel. Veidi ka seetõttu, et kui ta aasta eest oma töökoha vahetamise plaanist rääkis, olin just mina see, kes teda proovima julgustas. Mäletan, kuidas K. kahtles, kas see ikka on hea mõte. Senine rahvusvaheline hea mainega tööandja vahetada paarikümneliikmelise kohaliku tähtsusega ettevõtte vastu. Maine maineks, aga kui ikka töökeskkond ja töö ise meelt mööda pole, siis… Tore, et sellest mõnest minutist, mis temale pühendasin, selline elu pöördepunkt sai.

Sellestki on juba rohkem kui aasta möödas, kui üle pika aja taas J. nägin. Harv ja kaootiline suhtlus osutus seekord samavõrd mitteplaneeritud meeldivaks kohtumiseks, nagu ta seda alati olnud on. Rääkisime elust ja maailma asjadest. Muu hulgas ka sellest, kuidas oma tulevikku kindlustada. Jutt keerles finantsplaneerimise ja investeerimise ümber. J. jagas minuga seda rahatarkust, mida just ülikoolis õppinud oli. Olen väga tänulik nende mõnede minutite eest, mida ta minule pühendas. Tema sõnad ja mõtted on mind aidanud palju arukamaid investeerimisotsuseid teha ja nii mõnestki rumalast käigust hoiduda.

Kui S. palus mult soovituskirja, et minna välismaale õppima, ei kahelnud ma hetkekski. Ta oli usin ja hoolas töötaja. Ülikoolid, kuhu S. pürgis, olid mainekad. Ilmselgelt vajas ta väga head soovituskirja. Ma ei liialdanud tema kiitmisega, olin konkreetne ja aus. Loetlesin üles tema oskused ja tugevad küljed. Kinnitasin, et ta on lojaalne ja väärtuslik töötaja. Mida ta ka tõepoolest oli. Tänu neile mõnedele minutitele, mis kulus mul kirja kirjutamiseks, õpib S. nüüd Euroopa ühes tippülikoolis magistrantuuris. Loodan, et ta on oma valikuga rahul ja et tal läheb hästi. Tänutäheks kinkis ta mulle imeilusa puna-valge kommikarbi. Olin rõõmus, et sain aidata tema elus nii mõnegi olulise ukse lahti teha.

Viimastel nädalatel olen käinud nii dr. E. kui ka pr. K. juures. Oleme rääkinud maast ja ilmast, minu edusammudest ja paigalpüsimistest. Kuigi kohtumised olid põgusad, on mul hea meel. Need vestlused on mulle omal rajal püsimisel suureks abiks. Nad aitavad lahti mõtestada kerkinud küsimused ja näitavad, kus lahendus asuda võiks. Vaid mõned minutid ärakuulamist ja kaasamõtlemist olid minule väga olulised.

Kõigest paar minutit. Rohkem polegi vaja. Tänan. Edasi saan ma juba ise hakkama. Kindlasti paremini kui enne. Paremini, kui ilma nende kahe kulutatud minutita. See on imelühike aeg, kuid võib muuta paljutki. Pärast on hea meenutada, kui väikesest asjast suur muudatus tegelikult alguse sai. Tõeline liblikaefekt.

Tean, et vahel on kiire või lihtsalt väsimus. Mõnikord paha tuju või hoopis tüdimus. Muud mured, omad mõtted. Mäletan küll neid kordi, kus olen keeldunud ohverdamast paari minutit. Kuid ma püüan ennast parandada. Proovin sellel hetkel meelde tuletada oma olulisi minuteid ja leida aega ka nende jaoks, kes ise ärakuulamist vajavad. Kõigest paar minutit. Seda pole ju palju. Kuid teise jaoks võib see olla pöördepunkt. Katsun anda ka neile selle võimaluse. Sest nad väärivad seda.