Prouad ja doktorid

Püüan ära kasutada energiat ja teotahet, mida suvepäike minusse laadis. Ehk õnnestub ükskord välja rabeleda sellest üksluisest letargilis-melanhoolsest argipäevast ning avastada kivi all peituv sügavam mõte. Enesedistsipliini nõuab igasuguse muutusega kohanemine kindlasti. Ei tohi end häirida lasta väikestest tagasilöökidest ja ebaõnnestumistest, mis siin-seal salakavalalt peidus on ja näljastena oma saaki varitsevad.

Olen nüüd paaril korral käinud pr. K. juures. Kuna ta pole päris arst, ei saa ma teda seepärast ka doktoriks nimetada. Sellegipoolest töötab ta igapäevaselt selles heledate seinte ja pikkade koridoridega majas, mille uste taga pinkidel patsiendid oma järjekorda ootavad. Pealegi soovitas ka dr. N. mul just tema poole pöörduda. Lõppude lõpuks on temagi vastuvõtutuba üks nendest lumivalgetest ustest kuskil pikkade koridoride rägastikus.

Niisiis astusin ühel päeval kokkulepitud ajal pr. K. juurde sisse. Rääkisime põgusalt minu olukorrast. Ütlesin, et tunnen end juba märksa paremini ning palav lõunamaa kliima koos kõige sinna juurde kuuluvaga on mulle hästi mõjunud. Ka tema arvas samamoodi. Meie kohtumine oli tegus, täis positiivsust ja heatahtlikkust. Ilma liigsetesse detailidesse vajumata ütlen, et leppisime kokku järgmise kohtumise ning üldjoontes ka edasise raviplaani. Vähemasti niipalju kui see tema määrata oli.

Tartusse pole ma aga jõudnud. Selgus, et dr. E. oli haigeks jäänud ning seetõttu tühistati ka minu vastuvõtt. Sellest polegi suuremat lugu, sest sain uue aja ning praegu on asjad ka enam-vähem kontrolli all. Saab näha, milliseks lähikuudel kõik kujuneb.

Püsivalt koju jääda ma küll ei taha. Pigem peaks siis juba kuskile soojale maale ära kolima. Lõpuks. Lõplikult.