Kadedus

Kadedus poeb hinge, kui kellelgi läheb hästi. Kui kedagi soosib juhus. Kui keegi särab edust, õnnest või rahulolust. Siis poeb aju kurdude vahele nukker mõte, et miks minul nii hästi ei lähe. Miks minul kunagi ei vea. Miks teistel läheb palju paremini kui minul.

Tegelikult on see pettekujutus, miraaž. Kõrvaltvaataja ei tea kunagi täpselt, kui palju mõnel õnnelikul kohale jõudmiseks vaeva tuli näha. Kui palju pingutada, et haljale oksale ronida. Ja kui ta ongi õnnesärgis sündinud, on elu piisavalt riukalik, et kõige ebasobivamas kohas mõni vingerpuss visata. Küllalt mitmetahuline, et ühes servas edu külvates mõnes teises kohas meelehärmi põhjustada.

Kindlasti tunnevad mõnedki rahaliselt rikkad end emotsionaalselt vaestena. Mõned seltskonnalõvid end hingelt hüljatuna. Oma eriala eksperdid igapäevaelus saamatutena. Seevastu on mõnigi saamatu hoopis rahulolev. Maiselt vaene aga vaimselt õnnelik. Omaette hoidev ja üksildane sellegipoolest toimekas ja tegus. Miks?

Kadedus on suhteline mõiste. Mis ühele põrand, on teisele lagi. Seal, kus üks vaatab imetlevalt alt üles, pole teise jaoks midagi kadestamisväärset. Kadedus sõltub sellest, keda kadestatakse ning mille pärast. Ka sellest, kui ahvatlev ja kättesaadav kadeduse objekt ihalejale on.

Ükski seeme ei taha idaneda kuival ja kivisel pinnasel. Kadeduseuss hakkab närima samuti sealt, kus palad on kõige maitsvamad ja magusamad. Kui vaid antakse võimalus hambad hinge lüüa. Võimetus ussiga võidelda ja ta minema peletada näitab aga hinge nõrkust. Tuleb end kokku võtta, ründajale vastu astuda ja ta tagasi tõrjuda. Litsuda laiaks. Purustada. Hävitada.

Nõrkusest ülesaamiseks on vaja ammutada jõudu. Leida tugevus, mille toel võitlusesse asuda. Jõudu end kokku võtta annavad eesmärgid. Eesmärgi puudumine muudab hinge nõrgaks. Sihitult elus ekslev inimene on kui hulgus, kes mööda tänavaid tuigerdab. Otsib siit ja otsib sealt, midagi leidmata. Rahulolematus süveneb, nälg näpistab ja kurnab. Muudab hinge loiuks ja apaatseks.

Säärane hing on kadeduse- ja kahtluseussidele kerge saak. Kui aga eesmärk on kindel ja siht silme ees, on igasuguste solkmete ohvriks langeda palju keerulisem. Sihikindlal isiksusel pole raske neid minema peletada. Tema teab, mida oma elult tahab. Kuhu välja jõuda kavatseb. Mida selleks teha tuleb. Kui palju on vaja pingutada, ennast kokku võtta, sundida, end ületada. Ja mis on selle kõige tasu. Milline tõotab tulla saak, kui niiviisi tööd rühmata. Kuhu võib välja jõuda, kui aerutada vastuvoolu või purjetada vastutuult. Inimene, kellel on eesmärk, on kõik läbi kaalunud ja rehkendanud. Ta on sisemiselt otsusele jõudnud nii talitada. Ning see otsus on vabatahtlik.

Vabatahtlikult oma rada astuda, mis see ka poleks, muudabki hinge tugevaks. Isegi kui plaanid täpselt ei täitu, on neist kasu igasuguste kadeduseusside, sipelgate, kõrvaharkide ja kartulimardikate vastu. Nii jääb hinges ja kõhus palju rohkem ruumi värvilistele liblikatele, kirevatele kiilidele ja täpilistele lepatriinudele.