Au tööle

Viimasel ajal on jälle nii kiire olnud, et pole siia jõudnud. Pika päeva videvikus koju loivates on aju nii väsinud, et ei viitsi ühtegi soravat lauset valmis vormida. Pole viitsimist nokitseda teksti kallal, lihvida ja poleerida seda. Isegi kui see on vaid minu mõtte ja seisundi peegeldus. Isegi kui ma lubasin, et siinne pole midagi […]

Kadedus

Kadedus poeb hinge, kui kellelgi läheb hästi. Kui kedagi soosib juhus. Kui keegi särab edust, õnnest või rahulolust. Siis poeb aju kurdude vahele nukker mõte, et miks minul nii hästi ei lähe. Miks minul kunagi ei vea. Miks teistel läheb palju paremini kui minul. Tegelikult on see pettekujutus, miraaž. Kõrvaltvaataja ei tea kunagi täpselt, kui […]

Rändaja

Vaatan maakaarti ja mõtlen, et kuhu järgmisena rännata võiks. Veeta nädalakene kusagil soojas paigas. Külastada mõnd uhket linna ja nautida selle saginat. Istuda kohvikus ja tunda end maailmakodanikuna. Või hoopis peatuda mõnes väikeses külas ja imetleda sealset kaunist loodust. Ajada kohalikega juttu. Matkata looduspargis, ronida mõne mäe otsa. Vaadata kõrgelt ülalt alla ja näha sedasama […]

Hommik või õhtu

Mõned ütlevad, et nad pole üldse hommikuinimesed. Teised jälle, et nad kohe kindlasti ei ole õhtuinimesed. Kolmandad väidavad, et mingeid hommiku- ega õhtuinimesi polegi olemas, kõik on harjutamise asi. Tuleb lihtsalt mõistlikul ajal magama minna ja saabki hommikul varem üles. Aga kui varakult magama minemisest hoolimata üles ei saa? Kui teadvusele tulemiseks tuleb silmalaud läbipaistva […]

Prouad ja doktorid

Püüan ära kasutada energiat ja teotahet, mida suvepäike minusse laadis. Ehk õnnestub ükskord välja rabeleda sellest üksluisest letargilis-melanhoolsest argipäevast ning avastada kivi all peituv sügavam mõte. Enesedistsipliini nõuab igasuguse muutusega kohanemine kindlasti. Ei tohi end häirida lasta väikestest tagasilöökidest ja ebaõnnestumistest, mis siin-seal salakavalalt peidus on ja näljastena oma saaki varitsevad. Olen nüüd paaril korral […]

Föönikspingviin

Ammu pole ma midagi kirjutanud. Tundub, nagu oleks terve igavik mööda läinud sellest ajast, kui ma viimati siin käisin. Õhk on kopitanud, tähtedelt ja sõnadelt viimases reas pudeneb tolmuterakesi. Tajun ämblikuvõrgu peeneid niite ridade vahel. Ämblikku ennast pole aga kusagil näha. Ju on ta üksilduse ja kurbuse kätte hinge heitnud. Takerdun niitidesse, kui ridade vahelt […]