Vihmane päev

Seisan kõnniteel ja tunnen kuidas vihmapiisad mulle pähe kukuvad. Vaatan, kuidas tühjal tänaval vihm helehalli asfaldi pisitasa tumedaks võõpab. Kuulan piiskade krabinat teepervel. Loodus nutab. Ja mina olen tema pärast samuti kurb.

Jälgin, kuidas raagus oksa otsa piiskadest pisitasa tilk koguneb. See muutub järjest suuremaks ja suuremaks. Lähedalt silmitsedes näen tilga peal iseenda peegeldust. Äkki ta jõud raugeb. Tilk laseb oma suure raskuse tõttu oksast lahti ning kukub alla. Peagi hakkab tühjale kohale uus tilk tekkima.

Tunnen kuidas mu kapuuts niiskeks läheb. Pööran näo vihma poole ning lasen tal endale peale sadada. Nüüd pole sellel kõigel enam ju mingit tähtsust. Piisad langevad näole ja voolavad mööda seda alla nagu pisarad. Ma ei saagi täpselt aru, on see vaid loodus, kes nutab, või nutan mina ühes temaga.

Jalutan metsateele. Mullane rada on niiske ja hakkab poriseks muutuma. Märjad kuuseokkad ja räbu jäävad kingade külge. Mets lõhnab samblaselt ja vesiselt. Kõmbin mere äärde.

Meri on täna hülgehall. Tema kohal lösutavad vihmapilved ning horisonti varjab uduloor. Vaatan õõtsuvaid laineid ning külmavärin tuleb peale. Praegu ei tahaks küll merehädaline olla. Lained nilpsavad rannakive justkui mängides nendega kulli. Ikka kerge puudutus ja siis kiire põgenemine. Kivid on mängust märjad ja libedad. Huvitav, kas nad sellisest togimisest juba ära tüdinenud ei ole. Seisan ohutus kauguses, et vallatud lained minu kinganinadega hullama ei hakkaks.

Vihmahoog läheb tugevamaks. Ronin merest eemale ja poen suure kuuse alla peitu. Tema okastik on piisavalt tihe, et saju eest varju pakkuda. Naaldun vastu tüve ja vaatan märguvat metsa. Peale vihmapiiskade ei näe ma kedagi liikumas. Kuulatan. Peale vihmakrabina ei kuule ma midagi. Kõik, ka linnud, on peitu pugenud. Seisan kuuse all ja tunnen tema kaitsvat laotust oma pea kohal. Tema embuses on midagi rahustavat, julgustavat. Kui palju vihmasid on see puu üle elanud. Küll läheb praegunegi varsti mööda, tajun teda sahistavat.

Puu sosin kõrvus, hiilin peagi lahke kuuse alt välja ning ruttan kodu poole. Loodus ei tundugi enam nii kurb, mets üksildane, ega vihm ebameeldiv. Tänan mõttes kuusevana julgustavate ja tujutõstvate sõnade eest. Lähen teda kindlasti ilusa ilmaga veel vaatama.