Ma pole T.-d vist oma viis aastat näinud. Eile aga ilmus ta välja ja hakkas minuga juttu ajama. Küsis, kuidas mul läheb. Mille peale ei osanud ma suurt midagi kosta. Kui sa pole kedagi pool kümnendit näinud, ei sobi kohe virisema ja vinguma hakata. Ütlesin lihtsalt, et läheb nagu tavaliselt. Millega T. muidugi rahule ei jäänud. Aga ma põiklesin edasisest usutlusest kõrvale, öeldes, et telefon ja arvuti ei ole selleks kõige sobilikum koht ja pealegi pole ma kunagi viriseja olnud.
Seepeale ta küsis, et millal mul aega on. Tal olevat mingid asjad, mis arutamist vajaksid. See on nii T. moodi. Lihtsalt ühel hetkel ilmub välja mingite uute ideedega. Ei osanud ma selle ettepaneku peale samuti midagi täpset arvata. Öelgu parem ise, õhtupoolikud on mul ju üsna vabad.
Saingi täna T.-ga kokku. Tüüpiline tema. Eilne mõte tuleb kohe täna teoks teha. Aga pealehakkamine on venivas Eestis tegelikult kuldaväärt omadus.
Ma ei tea miks, aga ma olin tema tulekut oodates närvis. Kuigi polnud mingit otsest põhjust. Tean T.-d väga pikka aega ja see on ju tore, kui ma vanadele tuttavatele meenun ja nad mind üles otsivad. Siiski ma pelgasin. Mulle lihtsalt ei sobi vanu tutvusi üles soojendada. Tunnen, et elu on edasi läinud ning ma ei taha minevikuga kohtuda. Ükskõik mis vormis ta end mulle ka avaldab.
Mulle ei meeldi küsimused, kuidas mul läheb. Millega ma tegelen. Mis mu elus juhtunud on. Tunnen, kuidas need sõnad kisuvad lahti mu vanad haavad. Kuidas tähed on nagu sool, mis nendesse pudenedes põrgulikku valu teeb. Isegi kui küsija huvi on siiras ja ta tegelikult ei teagi, kui väga need pärimised mulle haiget teevad. Mis T. puhul täpselt nii ongi. Ta ei vaja ka üksikasju; ta ei hinda ajaloolist tõde ega täpsust. Ta tunneb lihtsalt südamlikku huvi minu vastu. Ja kuigi ma olen T.-le selle eest siiralt tänulik, ei taha ma vastata. Aga ma tean ka seda, et kui ta küsimata jätaks, oleksin ma solvunud.
Õnneks laabus kõik hästi. T. ei hakanud pikalt pinnima; ju ta sai aru et viie aasta tagust sõpra nähes ei saagi kohe loota tingimusetule avameelsusele. Muidugi, ta on loomult diskreetne, ma tean. Aga kui ma juba müüri taas üles olen ehitanud, siis eelistan vähemalt esialgu oma kindluses passida ja läbi kitsukese laskeava tulijat usutleda.
Meie jutuajamine oli usalduslik ja positiivne. Öeldakse, et koostööle orienteeritud. Kuigi mulle kantseliit ei meeldi, ei oska ma ka paremat väljendit leida. Niisiis tundsin õige pea, nagu oleksin T.-d alles paar päeva, mitte aastaid tagasi, näinud. Kohmetus ja distants kadusid. T. on ikka samasugune, nagu ma teda mäletasin. Selle üle on mul hea meel.
Ta rääkis oma plaanidest ja küsis minult erialast nõu. Tänan, et ta minu oskusi hindab ja usaldab. Loodan, et mu mõtted olid talle kasulikud ja tarvilikud. T. ideed on aga, nagu alati, suurejoonelised, pisut hulludki. Kuid just sellistest välgatustest sünnivadki tõeliselt suured asjad.
Eks siis saab näha. Pean meeles hoidma seda, et ma end väga paljude asjadega ei seoks. Et maa taas jalge alt ära ei kaoks.