Unine robot

Eile ma ei kirjutanudki midagi. Tegin tööd ja pärast tuli nii suur uni, et magasin rohkem kui pool ööpäeva. Sellest hoolimata ei saanud ma hommikul üles. Oleks veel paar tundi magada võinud. Ei tea, mis unitõbi mul kallal on.

Midagi erilist vahepeal juhtunud polegi. Üht ja teist sai tööl ära tehtud, aga lõppu ei paista. Tore, kui tööd on, lohutan ennast. Palju hullem, kui peaks käed rüpes istuma ja olematu sissetulekuga virelema. Aga liiga palju tööd on ka halb. Kardan, et võin sedasi läbi põleda. Paraku ei saa kuidagi kiiremini asju tehtud. Ajan vist liiga kõrget kvaliteeti taga, kuid teisalt jällegi tean, et tänased kiirustamised võivad tulevikus soolaselt kätte maksta. Parem teha veidi aeglasemalt ja korralikumalt kui kiirustada ja hiljem ringi tegema hakata. Kui see kalender ainult nii ruttu edasi ei liiguks!

Püüan täna pisut aju puhata ja millegi meeldivaga tegeleda. Tean, et homme hommikust peale läheb jälle suuremaks hoogtööks. Mis see meeldiv küll on, seda pole ma suutnud veel välja mõelda. Olen üsna kindel, et pärast siia punkti panemist ma midagi enda jaoks leian.

Üks on selle kurnava päevase mõttetöö juures tore. Õhtuks on aju nii väsinud, et muudeks emotsioonideks pole jaksu ega tahtmist. Olen nagu robot, kes peale masinliku mehaanilise tunde tegelikult midagi muud enam ei tajugi. Lühikest aega on mul nii isegi hea. Aga ainult lühikest aega, palun.