Tegus Timmu

Päev läks ladusalt. Tööl asjad edenesid; oleks võinud minna küll pisut jõudsamalt, kuid hea, et niigi läks. Tähtaegade osas olen pisut skeptiline. Kardan, et aprilli lõpp jõuab liiga kiiresti kätte. Eks näis. Puhkepäevi ma küll ära kulutada ei tahaks. Pärast pikka töönädalat veel kontoris istuda tekitab kindlasti läbipõlemise. Eriti veel minu puhul.

Kolisin eelmisel nädalal end tööl eraldi tuppa. Ruum on mõeldud küll kahele, ent kuna kedagi teist kõrvallaua taha panna pole, saan omaette toas laiutada. See meeldib mulle väga. Olen tähele pannud, et ma olen tööl ainus, kelle kabineti uks pidevalt kinni on. Ma lihtsalt ei taha kellegagi suhelda ega lasta end koridoris käijatest häirida. Saan toimetada omas mullis ja see mõjub mulle suurepäraselt. Tõeline Tegus Timmu (see tobe ja nõme Elioni tegus-timmu-on-nii-lahe reklaam kummitab mind viimasel ajal pidevalt).

Täna tundsin end isegi nii hästi, et üle pika-pika aja tegin veel kodus üht-teist kasulikku. Ma ei mäletagi, millal ma viimati nii aktiivne olin. Äkki hakkan pisitasa taastuma. Loodan seda, kuid tean, et veel on vara midagi öelda. Niisiis ma parem ei hakka ennustama.

Mulle kohe sobivad sellised vihmasemad päevad nagu täna. Ilusa ilmaga ei suuda ma kuskilt motivatsiooni leida, aga kui väljas udutab ja tibutab, siis on hea toas istuda ja askeldada. Või mis askeldamine see ikka on, pigem lihtsalt nokitsemine.

Ühest on mul kahju. Ma pole ammu enam raamatut kätte võtnud. Tunnen, et vajan uusi tekste, mõtteid ja ideid. Ehk leian peagi aega ka selle jaoks.