Pingviin inimeste seas

Eilne jutt Leelahist vajutas minusse väga sügava jälje. Kui palju kordi olen ma ise sedasama tundnud. Et maailm pole minu jaoks õige koht. Et siin on kõigil teistel hea olla, aga mitte minul. Et kõik teised saavad õnnelikuks, aga mina mitte. Et ma ei leia kunagi oma kohta päikese all. Et ma jäängi üksi hulkuma jäämägede vahele.

I’m never going to be happy with the way I look or sound. I’m never going to have enough friends to satisfy me. I’m never going to have enough love to satisfy me. I’m never going to find a man who loves me. I’m never going to be happy.

[…]

There’s no winning. There’s no way out. I’m sad enough already, I don’t need my life to get any worse. People say “it gets better” but that isn’t true in my case. It gets worse. Each day I get worse.

Need read kajavad minus vastu. See oleks justkui peegeldus, minu jutustus. Sadu, tuhandeid kordi olen ma endale sama sosistanud. Needsamad laused on mu peas keerelnud ja pöörelnud, viinud mind hullumise äärele. Olen pead vastu seina tagunud, ulgunud ja röökinud. Nutnud ja ahastanud. End alavääristanud, neednud ja vihanud. Sest ma ei suuda oma olukorda muuta. Sest ma ei suuda neid mõtteid oma meeltes vaikima sundida.

Kuid Leelahi lausetes on veel midagi. Teadmine, mis pärast nende ridade kirjapanemist juhtus, muudab teksti eriti õõvastavaks. Ma kujutan seda ette. Näen vaimusilmas teda kõndimas; ta oli oma otsuse langetanud. Ma hakkan õudusest värisema. Värisema selle julma maailma ees, mis õrnahingelisi ja teistest erinevaid sedasi karistab. Minus tekitab tülgastust tsivilisatsioon, mille üle inimkond nii uhke on, ent mis samal ajal üksikut hinge külmavereliselt rõhub ja hävitab. Mis kõige nõmedam, pidades ise samal ajal jutlust jumalast kui lunastajast, kes kõigile andeks annab ja kelle ees kõik võrdsed on. Ei ole ju võrdsed!

See kõik teeb mind kurvaks. Ma olen ka kuristiku serval kõõlunud ja üle ääre alla vaadanud. Mäletan väga hästi seda lootusetuse tunnet. Kuidas kõigest on ükskõik ja miski pole enam oluline. Ümberringi on ääretu tühjus ja lõputu pimedus. Ent sellele vaatamata ei suutnud mina viimast sammu astuda. Pöörasin ringi ja tulin ära. Tänini ei tea ma päris kindlalt, kas see otsus oli õige või ei. Ilmselt siis oli. Uuesti ma igatahes proovida ei taha. Täna küll mitte.

Ma isegi ei looda, et teistele Leelahi sarnastele õigel ajal appi jõutakse. Niikuinii ei jõuta. Ma loodan pigem seda, et nad leiavad ise julguse abi küsida ja seda ka vastu võtta. Et ka kõige erilisemad leiaksid oma koha ja oleksid ühiskonna poolt talutud. Just, mitte heaks kiidetud, vaid lihtsalt talutud. Et neil lastaks rahus olla sellistena nagu nemad tahavad. Sest juba erilisus ise on piisav koorem, mida terve elu kanda pole lihtne ülesanne.

Kes seda ei usu, katsugu ise elada pingviinina inimeste keskel.