Pealtvaataja

Minu poeskäigud on nii harvaks jäänud. Ma lihtsalt ei taha minna sinna, kus on palju rahvast. Venitan viimase võimaluseni enne kui lähen ja kaks kotitäit moona  koju hiivan.

Parkimiskoha otsimine. Läbi suure keskuse kõndimine. Poes olev rahvamass. Tüütu sahkerdamine ostukärude, kilekottide, kaalude, topside ja purkidega. Kassapidajaga suhtlemine. Käe otsas kõlkuvate kilekottide autosse vinnamine. Kodus välisukse juures võtme kohmitsemine. Uksepraost sisse pugemine. Ning lõpuks kogu selle hunniku külmkappi paigutamine.

See kõik on nii kurnav. Mitte väsitav, vaid just kurnav. Jah, ma olen ka varem seda öelnud. Iga kord, kui ma kaubakeskust külastan, on mul tunne, et ohverdan sinna mõne oma elupäeva.

Selles üüratus preerias käies püüan oma mulli sisse jääda. Isegi nina ei pista ma välja. Vaatan siis sealt, lähedalt, kuid samas ka kaugelt, seda, mis mu ümber toimub. Tunnen, et olen küll osa süsteemist, kuid asun vähemalt vaimses mõttes sellest väljaspool. Istun nagu kinos ja vaatan ümberringi jooksvaid kaadreid. Meelde jäävad vaid üksikud, kummalised või naljakad stseenid.

Kuidas üks külastaja koridoris, lõuad pärani, suurt helepruuni šokolaadijäätist õgib. See krimpsus näoilme, tohutusuur suu ja täitmatu aplus.

Kuidas uhketes riietes vene rahvusest rikas härrasmees koos oma kaasaga enda järel rohelist plastmassist ostukäru veab. Kärus on ühes läbipaistvas kilekotis greibid ja teises apelsinid. Ning kõige peal kott pelmeenidega.

Kuidas noor pereisa koos pisipõnniga hoolikalt leti ääres sulatatud juustusid uurib. Küll seda, küll teist, loeb silte ja vaatab hindu. Ning ühtäkki pöörab ümber ning jalutab midagi korvi panemata ükskõiksel ilmel minema.

Kuidas ostjad ootavad troppis selvekassade juures, kuigi tavakassad samal ajal üsna tühjana seisavad. Võib-olla on nemadki mingis omas mullis ja ei tee seepärast ümbrusest välja.

Kuidas kassapidaja nii kärmelt teenindab, et ostjad ei jõua oma kaupa piisava väledusega kottidesse laduda ning lindi lõppu järjekord tekib. Pakid, karbid ja pudelid suisa lendavad tema näppude vahelt läbi.

Vaatan seriaali, mis tekib siinsamas, elus eneses, olevikus, ning naudin, et minu kanda on jäänud vaid kaadritagune, režissööri-pealtvaataja roll. Vähemasti selles versioonis, mida mulle näidatakse.