Ootamatu kohtumine

Istun ja vaatan akna taga hiilivat kevadet. Hommikune vihm on järele jäänud ning päike piilub pilve tagant. Väliterrass teisel pool klaasi läigib märjalt. Kevadine jahe tuul pole suutnud seda veel ära kuivatada.

Taevas tiirlevad kümned valged kajakad. Nad tiirutavad edasi-tagasi, liuglevad ja otsivad tulevast pesapaika. Kuulen läbi akna nende lõikavat ahastama panevat kriiskamist. Otsekui terve maailma valu oleks nende lindude kurgust valla pääsenud; nii võigas on see kiljumine.

Mind väga häirivast kisast hoolimata püüan keskenduda oma tegemistele. Järsku kuulen aga kuskilt nõrka koputust. Keegi oleks justkui ukse taga ja nõuaks sisselaskmist. Ainult et ühtegi välisust läheduses pole ning heli kostab hoopis õuest terrassilt. Alguses vaikselt, ent siis üha nõudlikumalt.

Imestunult astun ukse juurde, et vaadata, kes seal on. Oma suurimaks üllatuseks näen suurt valget kajakat nokaga vastu klaasi tagumas. Linnu tähelepanu on köitnud ukse kõrval kasvav roheline potitaim. Ainiti vaatab ta lille ning püüab visalt läbi klaasi sellele läheneda. Mõistmata, mis läbipaistev imeasi teda takistab, püüab lind seda oma noka vahele võtta. Näen tema kollast avatud nokka vastu klaasi surutuna. Järjekindlalt, kuid tagajärjetult proovib ta tundmatut haarata. Tema ebaõnnestunud katsetest jäävad järele ilased laigud.

Oma uurimishoos on kajakas valvsuse kaotanud. Jõuan ukse juurde ning kükitan. Tasahilju liigun päris klaasi lähedale. Nii me seal istume, minu nina ja tema nokk vastamisi. Lind kangestub hetkeks. Näen tema väikeseid silmi mind teraselt jälgimas. Ma ei oska öelda, kas tema pilgus on hirm või üllatus. Silmitseme viivu uudishimulikult üksteist läbi klaasi.

Kajakas, vististi mõistes, et see nähtamatu asi, mis teda edasi liikuda ei lase, ei luba ka minul talle läheneda, kogub julgust. Ta pöördub klaasist ära ning vaatab aeglaselt ringi. Pisut kõhkleval sammul tatsab ta eemale. Minu kõrvu läbistab pettunud kiljatus. Nokka pärani ajades toob ta kuuldavale läbilõikavaid kaeblikke häälitsusi. Talle skandeerivad terrassi äärel istuvad pealtvaatajad. Tundub, et meie kohtumine on nende hulgas üldist tähelepanu äratanud.

Kajakas paterdab ringi, haugates midagi põrandalaudade vahelt. Ta uurib tähelepanelikult iga soppi, iga veidigi suuremat pragu. Kael sirevil, küünitab ta huviga ventilatsioonitoru katva madala puidust kasti poole, et näha, mis seal peal põnevat on. Kast osutub aga tema kasvu kohta liiga kõrgeks. Uudishimulik lind ajab tiivad laiali ning paari löögiga on ta end toru otsa upitanud. Rahulolevana poosetab ta seal ning takseerib taas ümbrust. Tundmatust läbipaistvast tõkkest, mis meid lahutab, hoidub ta nüüd targu eemale.

Peagi tüdineb ta tühjast terrassist, sirutab tiibu ning lendab ära. Talle järgnevad kriisates teised liigikaaslased. Istun taas laua taha ja püüan tööasjadega tegeleda. Kummaline ja ootamatu kohtumine jääb mu mõttesse aga veel päris tükiks ajaks mõlkuma.