Kes ei tööta see ei puhka

Täna oli tühi päev. Olin tööl ja tegin oma projektikest edasi. Pisut kahju, sest väljas oli ilus päikesepaisteline ilm, mina aga pidin kontoris istuma. Õnneks oli õhk päikesest hoolimata üsna jahe. Kabineti akent lahti tehes tundsin külma kevadtuult sisse puhumas. Teadmine, et tegelikult polegi väljas nii soe, kui läbi akna paistab, parandas mu meeleolu ja muutis tööl olemise talutavaks.

Tunnen siiski, et vajan varsti puhkust ja taastumist. Sedasi mitu nädalat ühtejutti rabeleda on väga kurnav. Õhtul koju sõites hakkasid igasugu rasked mõtted järel käima. Teadagi, meeleolu langus on väsimuse ja stressi esimene märk. Kahjuks pean homme samuti tööpäeva tegema. Ainus, millega ennast lohutan, on teadmine, et kasseerin need ületunnid hiljem endale sobival ajal vabade päevadena sisse.

Tegelikult on mul hirm, et mul pole lõpuks nende vabade päevadega midagi peale hakata. Niisama maha magada ma neid ei taha. Ei ole mul ka mingit soovi puhkuse ajal kodus palehigis remonti teha või koristada. Või kulutada neid oma erialaste hobiprojektide peale. Kogungi neid siis praegu lihtsalt igaks juhuks. Ehk tulevad sügisel mõned odavad lennupiletid müüki. Nädala jagu sügispuhkust kuskil kaugel maal võtaksin välja küll. Või isegi kaks nädalat talvepuhkust sooja päikese all, kui õnnestub.

Vähemalt sain täna oma asjadega ühe suure sammu võrra edasi ning homme tuleb järgmine etapp käsile võtta. Olen alustamisega niigi kaks nädalat hiljaks jäänud. Kui aga kõik hästi läheb ja ma ise vastu pean, võiks midagi isegi tähtajaks valmis jõuda. Eks paistab, ei hakka endale asjatuid lubadusi andma ega lootusi hellitama. Elan parem üks päev korraga ja vaatan, kuhu see kõik välja viib. Pisitasa ja arukalt talitades jõuab tihti kaugemale kui niisama tühja rapsides. Püüan seda tarkusetera homme mitte ära unustada, kui sammud taas tööle sean.