Üksinda jäämägede vahel

Tihti on mul tunne, et ma uitan ihuüksi kuskil jäämägede vahel. Et mu läheduses pole kedagi, kes mind toetaks, kui ma libisen. Või tunneks niisama huvi, et kas kõik on ikka hästi. Ja mis peamine – tunneks huvi täpselt siis, kui mina seda vajan. Et ta mõistaks tajuda õiget hetke, aega ja kohta. Sättida küsilause tooni ja vormelit. Või hoopiski küsida sõnatult, taktitundeliselt pilgu või liigutusega. Kuigi neid viimaseid mõistaks ma võib-olla valesti või ei paneks neid sootuks tähele.

Niisiis ikkagi küsimus. Verbaalne-kognitiivne aktsioon, mis vastupidiselt üldtunnustatud arusaamale ei pea ilmtingimata algama küsisõnaga. Küsimus ei pea olema vormistatud ka ühelauselisena. Küsimus võib olla ka mõttekäik; idee, mis rajaneb siiral uudishimul ja mida vormib huvitundja isikupära. See on elegantne ja diplomaatiline viis läheneda minusugusele haprale ja kapriissele hulkurile. Veidigi järsem avang viib mu kaitseseisundisse, tõstab mu meeled mentaalsetele barrikaadidele. Otsekohesus ja sirgjoonelisus, mida ma üldjuhul väga hindan, annavad sellises olukorras hoopis vastupidise tulemuse. Tihti lõpeb see küsija pettumuseks järsu ja ebaviisaka või sootuks mittemidagiütleva vastusega. Uks, mis äsja praokil oli, prantsatab valju kõmatuse saatel kinni ning ma sulgen kõik selle lukud ja riivid. Isegi uksesilma luuki ei taha ma enam paotada.

Niisiis delikaatne küsimuseta küsimus. Soov, mis selleks ajendab, peab olema kindel ja tõsine, et keegi säärast ponnistust üleüldse üritaks. Peab olema aega, oskust ja tahtmist, et proovida tungida sellesse labürinti, kus vastus peidus on. Ning mis kõige hullem, sellises segadikus ei või üldse kindel olla, et see vastus, mille otsa küsija, ilmselt pimeduse tõttu või ka hoopis pimeda juhuse tõttu, koperdab, just see õige on. Kui tegemist on küsimuseta küsimusega, mis oma olemuselt on juba mitmeti tõlgendatav, siis on loomulik, et ka sellele saabuv vastus võib olla sootuks teine, kui oli küsimuse eesmärk. Mis lõpuks muudab kogu selle urgitsemise üsna mõttetuks katseks kaevust sõelaga vett välja kanda.

Nüüd ei imesta ma enam sugugi, miks ma nimelt üksinda jäämägede vahel hulgun.