Vilgas Bellagio

Otsustan täna väikese praamisõidu teha ning minu peatuskohast edelasse jäävasse Bellagiosse minna. Ilm pole küll suurem asi, hommikul õue astudes annab märg tänavasillutis aimu muutunud ilmast. Kohatine päike on asendunud hoovihmadega. Ka temperatuur on selle võrra jahedam ning õhk üldiselt rõskem. Kuna ilma osta ei saa, ei jää muud üle kui sobiv riietus valida ja olukorrast parim võtta.

Pardal on umbes kümmekond inimest, ent ei ühtegi autot. Autotekk on tühi nagu tantsuplats ning seal võib vabalt ringi jalutada ja, sõltuvalt laeva kursist, tüür- või pakpoordis tuulevarju otsida. Kui kaldal polnudki tuult väga tunda, siis keset järve on see külm ja lõikav. Vägisi puhub teine varrukast sisse ja taskust välja.

Täna on ilm nii udune, et vastaskallas on üleni valge looriga kaetud. Vaid mägede sünkjad siluetid kumavad sellest läbi. Kaldast eemaldudes jõuan veel parajal ajal mõned pildid teha, enne kui Varenna samuti udusse mähkub. Praamisõit kestab paarkümmend minutit. Peagi hakkavad künka tagant välja kasvama Bellagio erivärvilised majad. See linn on palju suurem, ligi kahe ja poole tuhande elanikuga. Tema tegelikke mõõtmeid pole rannast siiski näha, sest paljud majad jäävad varjule maanina teisele servale, mida lahutab sadamast sadakonna meetri kõrgune mägi.

Sajab peenikest uduvihma, mis vahepeal vaid tibutas, kuid nüüd kipub püsivaks sajuks üle minema. Tõmban kapuutsi pähe ja uudistan ringi mööda tänavaid. Sadamast põhjasuunas on mitmeid söögikohti ja kohvikuid. Jalutajaid on märksa rohkem kui Varennas, kuid tänavad pole siiski ülerahvastatud.

Siingi on paar peatänavat, mis kulgevad piki kallast, ning palju majadevahelisi kitsaid jalakäijatele mõeldud teid, mis on kõik omavahel ühendatud rannast mööda mäekülge üles ronivate pikkade treppidega. Jalutamine tähendab siin kas piki kallast kulgevaid tänavaid mööda lonkimist, järve poole laskumist või järve kaldalt ülespoole ronimist. Vaatamata jahedale ilmale annab selline treening nii palju sooja, et külm küll ei hakka.

Astun sisse kohalikku kirikusse, suveniiripoodi, toidukauplusesse. Ilma kindla soovi või elamuse otsinguta, pigem igavusest. Kirikus on vaikne, vaid üks turist sahmerdab istepingil mingite paberitega, kuid kaob õige pea väljapääsu suunas. Suveniiripoes tervitab mind viisakalt, üldsegi mitte pealetükkivalt müüja. Vaatan niisama ringi; ta peab mind silmas, kuid ei tule pealetükkivalt oma kaupa pakkuma. Teen tiiru riiulite vahel, tänan viisakalt ja lahkun.

Toidupoes on rohkem rahvast. See on hästi pisike riiuleid ja lette täis ruum. Laest ripuvad alla vorsti- ja singikangid, letil on rivis juusturõngad. Selle all on pudelid grappaga ja makaronipakid. Valik on väga rikkalik. Riiulitel seisavad mitmesugused muud kuivained ja õlipudelid. Vahetult ukse kõrvale on pressitud istumispukk ja pisike kapp, millel lebab kassaaparaat. Üks müüja teenindab kliente vorstikardinate taga, teine kasseerib ukse kõrval puki otsas istudes pakitud ostudelt summad sisse. Jutt on itaaliapäraselt hoogne ja elav. Tundub, et tegemist on kohalike kundedega, keda müüjadki hästi teavad. Itaallased on head suhtlejad, kuid turistil lastakse segamatult ringi uudistada. Hispaanialikku ülbust ja uhkust ma siin ei kohta. Pigem saan igal pool sooja ja sõbraliku vastuvõtu osaliseks.

Jalutan mäekülge vonklevat teed mööda ülespoole. Võtan sihikule sadama kohal asuva linnapargi ning veidi eemal kõrguva uhke villa. Liikumiseks valin aga vaiksemad tänavad, sest kõnniteed on siin kitsad, ajuti puuduvad need üldse; autod aga sõidavad üsna hoogsalt minust manööverdades mööda. Suurema veoauto möödudes pean paremaks vastu seina liibuda, et ta mind peegliga kogemata pikali ei lööks.

Majad on neljakandilised, vähemalt kahekorruselised ja pastelselt rohelised, beežid, oranžikad või kollakad. Aknad on pigem kitsad kui laiad ning enamasti majast erinevat värvi luukidega. Aknaluugid peaksid siin ilmselt kuuma suvepäikese eest kaitsma, talvise jaheda tuule vastu on need aga kasutud. See poeb ju igast pilust ja praost läbi. Päevasel ajal on enamik luuke avatud, kuid õhtuti täidavad nad ühtlasi ka meie öökardinate ülesannet. Akende all ripuvad rõdud. Ühe hoone küljes on neid sageli rohkem kui üks. Vahel on pea iga akna juurde üks imepisike rõdu kombineeritud. Ilmselt on siis tegemist hotellide või väljarenditavate korteritega. Rõdud on lihtsad, ümbritsetud ühevärvilise metallpiirdega, mille toon sobib maja värviga. Rõõmsama meeleolu loomiseks on sinna paigutatud potid õitsvate lilledega. Erivärvilised võõrasemad on siin praegu väga populaarsed rõdukaunistused.

Majade ümber asuvates väikestes aedades pole palju ruumi. Mitmed puud on veel raagus. Siiski annavad aiale värvi õitsvad nartsissid ja roosipuud. Mõnes aias kohtan isegi Hollandis nähtud väga kaunist tulbipuud. Ka potis kasvav viljade all lookas olev sidrunipuu hakkab silma. Aiad on sageli piiratud kõrge taraga või asuvad need tänavast sootuks teisel tasapinnal. Autode jaoks on sissepääsude juurde tehtud paraja suurusega taskud. Tihti on sõidukid aga pressitud lihtsalt aias sees asuvale kitsale sissesõiduteele.

Longin mööda tänavat edasi kuni satun külasurnuaiale. See võib küll alguses tunduda depressiivse ja kurva kohana, kuid vaatan seda hoopis turisti uudishimuliku pilguga. Suhtumine oma lahkunutesse kõneleb nii mõndagi selle rahva kultuurist ja tõekspidamistest. Siin on Vahemere-äärsetele riikidele omaselt hauad tihedalt üksteise kõrval. Slaavlaste taraga piiratud ega eestlaste suuri killustiku või muruga kaetud platse siit ei leia. Pole ka ime, sest mäeveerul ruumi laiutada ei ole. Kalmistu väravas hakkavad silma kahel pool asuvad mausoleumitaolised sammastega ehitised. Nende kaks külge on kaetud nimetahvlitega, mille juures on seinale kruvitud küünlajalg ja lillevaas. Itaaliale omaselt on igal iga nimeplaadi juures kadunukese foto. Säärase matmiskoha ehitamisega on kohalikud ruumiprobleemi leidlikult lahendanud.

Kõnnin piki tänavat edasi. Ühe kurvi tagant hakkab silma kitsas rada, mis kuskile mäkke ronib. Kuna kõrval on suur torniga Giacomo Poldi Pezzoli mausoleum, arvan, et küllap viib tee selle juurde. Mööda kitsukest kivitreppi ülespoole ronides jääb aga torniga ehitis peagi minu selja taha. Rada on pisut rohkem kui meetri laiune ning lookleb kahe hirmkõrge, ligi kahemeetrise kivimüüri vahel. Kõnniks justkui kitsas kanalis. Sillutis on rohtunud ja sammaldunud ning vihmast märg. Tee tõuseb üha rohkem mäkke. Hakkan kahtlema, kas tegin ikka õige valiku ning vahest oleks mõistlikum olnud mööda suurt tänavat edasi minna. Tagasi pöörduda tundub nüüd aga veelgi mõttetum. Eks pisut kannustab ka uudishimu, kuhu see rada välja viib.

Jõuan teeristile. Mitte küll selle tavapärases mõttes, sest see on lihtsalt üks laiem koht, kus müürid veidi taanduvad, et kõrvalt suubuvale samasugusele rajale ruumi teha. Olen siis kolme kõrgetest müüridest palistatud jalgtee ristumiskohas. Kaks neist laskuvad allapoole, üks aga tõuseb edasi mäkke. Valin viimase raja.

Mõne käänaku järel tee laieneb ning jõuan majaesisele väikesele parkimisplatsile. Tulin niisiis lihtsalt üht kitsamat jalgrada pidi otse üles, selle asemel et autode kombel mööda mäekülge edasi-tagasi kõrgusesse tiirutada. Bellagiost olen nüüd tublisti eemaldunud. Hiljem saan teada, et selle paiga nimi on Suira. Siin ongi vaid üks suurem tänav, mille lõpus olevasse parklasse ma välja ronisin. Kohe kõrval asub ka Piazza di Suira, mis peaks kohalik keskus olema. Plats on tegelikult suurema hoovi mõõtu, neli-viis autot mahub siia vast siiski ära. Platsi ääres on ka väike kirik. Ja sellega kogu asula süda piirdubki.

Et autoteed mööda alla liikuda oleks ilmaaegu tiirutamine, lähen tagasi mööda sama rada. Vihm leotab sillutise läikivaks ja libedaks. Poeb mulle krae vahele ning tasapisi niiskub kogu pealisriietus läbi. Ilm on muutunud väga ebamugavaks. Matan maha oma varasema idee külastada villat ja linnaparki, sest villa juures olevas aias ja pargis pole säärase seeneuduga midagi peale hakata. Häid pilte teha ei saa, nii et raisatud piletiraha. Püüan parem autoteed pidi Bellagiosse tagasi jõuda ning möödakihutavatest sõidukitest mitte väga märjaks kastetud saada.

Linna jõudes otsin restorani ja naudin selle külalislahkust ning terrassilambi soojust, mille paistel peesitades niiskuse eemale peletan. Varsti on ka praamile mineku aeg käes. Meeleldi, isegi vaimustunult astun oma sooja ja mugavasse Varenna hotellituppa, mis sadamast vaid poole minuti tee kaugusel on.

See postitus sai kirjutatud päev hiljem, kuid avaldatud kuupäevaga, mille sündmusi ta kirjeldab.