Pingviinipoeg Lolo
Mina ja maailm

Unine Menaggio

Täna sõidan üle järve Menaggiosse. Ilm on pilvine, kuid üldiselt kuiv; järv aga on nii udus, et ilusaid vaateid kuskilt künka otsast otsima minna oleks mõttetu vaev. Pidasingi siis paremaks vastaskaldaga tutvust teha.

Praamisõit läheb ladusalt. Kui Bellagios oli sadama ümbruses kohe kõik käe-jala juures, siis Menaggios tuleb kõigepealt veidi maad linnasüdame poole kõmpida. See pole midagi ületamatut, kuid praami peale jõudmiseks tasuks kohe sobivad tagasisõiduajad välja valida. Jääb üleliigne käimine ja ootamine ära. Mina seda muidugi ei teinud.

Eilne Bellagios käik tähendas pidevalt treppidest ronimist. Menaggio kasutab aga ära kitsast lauget riba mägede ja ranna vahel. Siin on linnasüdames mitu pisut avaramat platsi, mille ääres asuvad kohvikud ja söögikohad. Paljud neist on veel muidugi suletud, kuid suvel on kindlasti mõnus järve värskendavat õhku nautides piazzal kohvi juua. Väljakuteks neid platsikesi nimetada oleks ilmne liialdus.

Samast algab ka ilus kaldapealne promenaad, mis lookleb järve kuju järgides põhjasuunas. Jalutan mööda seda ning vaatan teiselpool järve kõrguvaid lumiseid mäetippe. Siit vaadates tunduvad nad miskipärast eriti inspireerivad. Võib-olla on asi valguses ja selginenud ilmas.

Piki kaldapealset edasi kõndides näen ühtäkki… suurt õitsvat tulbipuud! Kui eile nägin vaid üksikuid õisi, siis see siin on üleni heleroosasid tulpe täis. Tõsi, ta hakkab juba pisut ära õitsema; heleroheline muru puu all on ärapudenenud kroonlehti täis. Enamik on aga siiski veel okste küljes ja see kõik lõhnab nii hästi! Kompositsiooni toetab visuaalselt kõrval kasvavad paar väiksemat palmi. Läbi tulbipuu õites okste on näha järve hallikat vett, taamal aga Alpide lumiseid tippe. Selle õitseva puu nägemine just niisuguses kohas korvab kõik eelnevate päevade vihmasajud! Kuigi valgus on siiski pilvealune, teen hulga pilte ja loodan, et mõni neist ka välja tuleb.

Jalutan pisut läänesuunas, järvest eemale, kus majad mäkke ronima hakkavad. Menaggios on linna läbiv liiklus suurem kui üheski teises asulas, mida Como ääres näinud olen, sest seda läbib kohalik maantee. Otsin rahulikumat kõrvaltänavat, et autodest pääseda. Möödaminnes satun mägiojale, mille kohal kaardub kaunis jalakäijatele mõeldud kitsas kivisild. Silla keskosa kooldub nürinurkselt ülespoole, alumine osa on aga täiuslik võlvkaar. Olen sellised sildu palju näinud, kuid imetlen seda ehituskunsti endiselt. Oja ise suliseb rohkem kui selle põhjas nirisevast veest arvatagi oskaks. Hiljem selgub, et kohina ja sulina põhjuseks oli hoopis veidi maad ülesvoolu olev pisike astang, kust vesi ühtlase kardinana alla kihutab. Astangu juurest ronib kitsas tänav koos veel ühe jõge ületava kivisillaga ülespoole. Seda mööda astuma hakates satun peagi oma suurimaks üllatuseks bambusvõsa juurde. Miskipärast olen bambust alati pidanud Aasia riikide taimeks. Siin, Põhja-Itaalias poleks ma teda küll kohata lootnud. Hiljem loen Internetist, et kuigi bambus toodi Euroopasse sisse alles 1800. aastate lõpul, kasvatatakse neid praegu peamiselt ilutaimedena, aga ka materjaliks umbes 400 erinevat liiki. Suurimad Euroopa bambusriigid on Hispaania, Portugal ja Itaalia, sest taim vajab kasvamiseks lähistroopilist kliimat. Siiski kasvatatakse teda ka näiteks Belgias. Heade kasvutingimuste korral võib Euroopa bambus sirguda oma hariliku pikkuse – paarikümne meetrini. Põhjapiirkondades tavaliselt nii hästi ei lähe ning taime kasv peatub kümmekonna meetri juures.

Olen jõudnud juba peaaegu esimese künka harjani. Siit läheb kitsas kivisillutisega tänav mingisuguse castello suunas. Sellest kindlusest mul suuremat aimu paraku pole, sest turismiinfopunkt linna peaväljakul oli siestale omaselt lõunauinakus, kui ma sinna sisse üritasin pääseda. Nii jalutangi huupi ja vaatan linna pimeda turistina.

Majad on siin huvitavamaks muutunud. Kui allpool olid need värvilised ja krohvitud, siis künka otsas on nad maakividest. Meenuvad mitmed Vahemere-äärsed linnad, kus kohalikku ehitusmaterjali samamoodi seintes eksponeeriti. Ilus on neid elamuid vaadata ning nende vahel kitsastel tänavatel, mille sillutis samast materjalist hoonetega hästi harmoneerub, ringi jalutada.

Kauplusi ega restorane siin künka otsas ei ole. Söögikoha leian ikka madalamalt, keskväljaku lähedalt. Seal on ka suveniiri-, koti-, naha- ja spordikaupade poed. Neid pole küll palju, aga hea tahtmise korral peaks kõik leitav olema.

Turiste tundub siin vähem olevat kui Bellagios. Ehk on see tingitud sellest, et siinsed tänavad on avaramad ning külalistele meelepärased kohad on rohkem hajali. Aga võib-olla puudub siin selline eriline ligimeelitav aura ja ringiluusijaid ongi lihtsalt vähem. Igatahes tundub Menaggio rahuliku ja võib-olla isegi pisut unise paigana.

Tagasisõitu oodates istun veel korraks sadamas maha ning joon ühe caffe corretto – espresso, mille palun lisada grappat. Õnnitlen end mõttes tänase kordaläinud päeva puhul.