Tartus

Käisin täna Tartus dr. E. juures konsultatsioonis. Oli väga konstruktiivne ja konkreetne, nagu alati. Tõsi, meie tasandid oid sel korral kuidagi nihkes, mistõttu kogu kohtumine tundus klišeelikuks muutuvat. Käis rohkem positsioonimäng ja ümber palava supikausi sai ikka päris mitu tiiru tehtud. Supini – tuumani, või isegi seda ümbritseva kooreni, me seekord ei jõudnud. Dr. E. tõi, nagu alati, palju elulisi näiteid, mis varasemalt olid mind rikastanud; seekord aga vaatasin ma neist otsekui hämust läbi. Sõnum jõudis küll minuni, kuid see kõik oli rohkem kaasarääkimine, kui väljaütlemine. Mõte uitas kusagil mujal ning ajuti kippus dialoog muutuma monoloogiks. Ju oli see minu viga, olin sellest kohtumisest ilmselt oodanud midagi muud. Kuid mida? Igal juhul tänan dr. E.-d selle aja eest. Loodetavasi jõuab see supp, asja olemus, kunagi ka minuni. Ja siis juba piisavalt jahtunud kujul, et seda isukalt helpida.

Lahkudes kõndisin nagu unes. Õhk oli kevadet täis, väljas oli neli-viis kraadi sooja. Päike paistis ja läbi pargipuude joonistusid kõnniteele pikad varjud. Mina aga komberdasin mööda graniidisõelmeid täis teed kesklinna suunas ning ei suutnud ümbritsevale tegelikult suuremat tähelepanu pöörata. Mäletan, et üks kehvik tuigerdas mulle vastu ja ma hoidsin temast targu eemale. Neil on kombeks alati mult suitsu, kellaaega või raha küsida. Just minult, mitte kelleltki teiselt. Ja seda kindlasti minu jaoks ootamatul hetkel, mis muuseas põhjustab mulle osaks saanud üllatuse tõttu enamasti üsna järsu, mõni ütleks ehk suisa ebaviisaka reaktsiooni.

Pisitasa hakkas värske õhk, nii värske kui ta linnas üldse olla saab, mõjuma ja kontakt muu maailmaga taastuma. Segaduses ja tujutult kõmpisin edasi. Sees oli tühi tunne, ei osanud ma dr. E. külastamisest kuidagi sisemist rahulolu välja ekstraheerida. Võib-olla ei peagi kõik kohtumised alati karnevali või tormijooksuga lõppema.

Sõiduteed mööda vuras mulle vastu lõputu autoderivi. Naastrehvide krudin kriipis lõikavalt mu meeltest läbi. Üks suur veoauto keerutas teeservast tohutu tolmupilve üles, mis kõiki jalakäijaid lämmatada tahtis. Õnneks hajus see üsna ruttu. Veidi aja pärast tuhises minust mööda noor jalgrattur. Tegin masinliku hüppe paremale, õnneks temast eemale. Edasi kulgesin rohkem tee servas, mis sest et seal oli veel paakunud pori ja autod sõitsid ohtlikult lähedal. Miskipärast ei tulnud mulle kui igapäevasele roolikeerajale pähegi, et kõnniteel võib jalakäija ju ka vasakus ääres kõndida. Harjumusel on suur jõud.

Kesklinna jõudes oli meeleolu juba parem. Pärast einetamist tõusis see veelgi ning tagasisõidu ajaks oli uimane ja hajevil olek täielikult kadunud. Teekond rongijaama läks juba reipamalt. Kõrvaltänavatel oli ka liiklus rahulikum ning sellist hullumeelset tormamist enam ei olnud. Küll aga häirisid mind varesed, kes korrusmajade hoovides südantlõhestavalt kraaksusid. Ja kui palju neid oli! Ega linde tegelikult näha polnudki, lihtsalt kraaksumine oli kõrvulukustav. Üks rohelist vahtralehe märki kandev BMW kihutas kummivilinal minust mööda ja hetkeks summutas mootori jõuramine igasugused muud hääled.

Peagi oli ka raudteejaam minuni saabunud, või õigemini mina raudteejaamani; päev Tartus oli möödas ning tee koju võis oranžis metalses porgandis alata.