Romantiline Lecco

Täna vesistas terve hommikupooliku, nii et välja minna polnudki suuremat isu. Kasutasin ennelõunat hoopis magamiseks. Mõjus enesetundele väga hästi. Tervet päeva maha uinuda oleks aga kahju olnud. Seda enam, et pärastlõunal hakkas ilm vähehaaval selgemaks minema.

Vaatan valmis mõned rongiajad ja sõidan järve kagunurgas asuvasse Leccosse. Kohe rongijaama kõrvalt hakkavad jalutustänavad, palistatud erinevate väikeste poekestega. Hulgun mööda tänavaid ning vaatan suurtele vaateakendele välja pandud asju. Kotid, särgid, saapad, kingad, lipsud. Igaühel ilusti hinnasilt juures. Ostma küll ei kipu, aga niisama vaadata on hea.

Hoopis rohkem võluvad mind väikesed küpsetiste, juustu- ja veinipoed. Saiapoest levib isuäratavat värske suhkrukringli lõhna. Letil olevad sarvesaiad on väga isuäratavad. Mõned on kuldpruunid, teised kaetud valge tuhksuhkruga. Pruuni šokolaadi sisse kastetud suured küpsised lausa kutsuvad ostma. Juustupoe aknal ahvatlevad erineva suurusega kollased rõngad, mille ümber on mitmesugused maitsetaimed ja kastmed. Lihapood on see-eest väga maskuliinne. Juba väljast hakkavad silma rippuvad lihakäntsakad ja vorstid. Leti taga askeldab suur valges kitlis lihunik, kes suure noaga tükist sobilikke palasid välja lõikab.

Tee viib vee äärde, kus saab ümber järvesopi päris pika tiiru teha. Piirdun siiski paadisadama ja selle lähiümbrusega. Järv on vaikne, kuigi mitte päris peegelsile. Siingi on osa paate järvest libamisi väljakasvavale kaldapealsele vinnatud. Nii mõnedki aga loksuvad rahulikult poi külge seotuna veidi eemal. Paremal ja vasakul kaldal vonkleb värviliste majakuubikute rivi. Üle nende kõrgub paar kirikutorni ning eemal mustendavad udus mäed. Siin on maaliline ja rahulik. Kindlasti tahan seda kõike veel õhtul tulede valgel näha.

Rahvast pole palju liikumas, peamiselt tunduvad nad olevat kohalikud. Istun linna keskväljakul ühte pizzeriasse. Kõrvallaua on hõivanud lõbusad noored, kes omavahel lobisedes pärastlõunat sisustavad. Üks neist ümiseb laulda, teised mängivad omavahel mingit mängu. Aeg-ajalt astub juurde mõni nendevanune mööduja. Tuttavad lobisevad omavahel, viskavad nalja ja jätavad siis hüvasti. Ciao! Kiiret pole kellelgi, tujutuid ja vihaseid nägusid ma ka ei kohta.

Longin veel veidi majade vahel ringi ja naudin linna. Vaatan, kuidas inimesed poodides askeldavad või niisama tänaval kohtudes juttu puhuvad. Kuidas noored kirikutrepil aega viidavad. Kuidas tumedanahalised lillemüüjad, suured roosikimbud käes, kohvikutes istujale õisi müügiks pakuvad. Tunnen, kuidas ma pisitasa Leccosse sulandun.

Astun sisse ühte kohvikusse. See on üsna pisike kohvituba, kus paremal pool usjalt lookleva tsinkplekiga üle löödud leti taga kaks müüjat kohvi välja jagavad. Ruumi lagi on heledast laudisest ja kumer, meenutades tohutusuure aami sisemust. Seinad on üleni riiuleid täis, millele on kuhjatud purke, pudeleid ja igasugu muid vidinaid. Enamik on vist essentsid ja ekstraktid, mida tee või kohvi kõrvale kasutada saab. Vasakul, leti vastasseinas on mõned erivärvi kireva kattega baaripukid ja kitsas laud tänaste ajalehtedega; ruumi tagaosas aga igasuguse muu träni alla mattunud kassaaparaat. Leti kohal on mitu keskmise suurusega tahvlikest otsast otsani täis kirjutatud kõikvõimalikke kohvivariante alates klassikalisest espressost ning lõpetades maitsekohvidega. Kokku vist oma kolm-nelikümmend nimetust. Tellin piparmündimaitselise cafe after eight ning istun pukile. Kohv on väga maitsev, paks ja kreemjas, piparmündine ning parasjagu magus. Naudin kohvi, lappan ajalehte, kuigi ma selle sisust suuremat ei taipa, ning tunnen end jälle natuke rohkem itaallasena.

Teel keskväljakule astun läbi saiapoest. Ma lihtsalt pean mõne värske küpsetise ära proovima. Valin välja ühe suure šokolaadiküpsise ning tuhksuhkruse sarvesaia, millel kreem sees. Jalutan mööda väljakut, söön oma saiakest ning naudin õhtupoolikut. Kirikukellad hakkavad lööma ning märgivad õhtuse jumalateenistuse algust. Taamal loksub vaikselt Como järv ja kõigutab tema turjale kinnitatud paate. Tänavad jäävad pisitasa järjest tühjemaks.

Kella seitsme paiku õhtul suletakse viimased poed. Nüüd on siin juba päris vaikne. Astun sisse põiktänavas asuvasse järvevaatega kohvikusse. Nii mõnus on ühest paigast teise hulkuda ja korraks siin-seal maha istuda. Tellin ühe Maroko stiilis kohvi ja klaasi amarot. Kohv pole suurem asi, meenutab natuke cappucinot, kuid on lahjem ning piimavahuga koos üsna lääge. Palju paremini sobiks siia hoopis tavaline espresso. Aga amaro on väga hea. Eriti jääga. Sellest jääb suhu meeldiv värske maik. Naudin oma jooki ja kuulan kõrvallauas itaallaste lobisemist. Seltskond on hästi rõõmsameelne ja energiline, vestlust saadavad pidevad käeviiped. Nad istuvad kõrgel pukkide otsas ning on end soojendava lambi alla hästi ära sättinud. Õhk kipub õhtu saabudes tõesti jahedaks minema.

Jalutan järve äärde. Linna tuled joonistavad ümber järvesopi heleda juti. Vesi on väga vaikne. Taevas on selginema hakanud ning pisut paistab läbi imeõhukese pilvekardina kuugi. Naudin vaatepilti paadisadamast, heledasti valgustatud majadest, kirikutornist, taustal aimatavast mäekontuurist. Ning kõige, isegi mäe peegeldust järvepinnal. Selle õhtu pildid jäävad väga pikaks ajaks mu mälestustesse valendama.

Ongi käes aeg tagasi Varenna poole liikuma hakata.