Puhas leht

Mu pea on igasugu mõtteid täis. Vahel on neid nii palju, et tekib tunne, nagu tahaks see lõhkeda. Et mõtted ei mahu pähe ära. Nad keerlevad seal, kuid väljapääsu ei leia.

Ja nii ma siis otsustasingi, et pean nad kirja panema. Et nad välja pääseks ja rahulikult kusagil lebaksid. Võiks ju pidada päevikut paberil, kuid milleks? Parem alustada siin puhtalt lehelt. Ilma epiteetideta, ilukirjandusliku taagata. Mitte ajada taga eepilist kvaliteeti, vaid jätta siia jälg lihtsalt sellest, mis enam pähe ära ei mahu. Vahest aitavad need jäljed kunagi hiljem aimata seda rada, mida mööda ma liikunud olen ja jõudnud sinna, kuhu ma selleks hetkeks jõudnud olen.

Aga võib-olla sureb see kõik siinsamas, vahetult pärast sündimist. Võib-olla on vaid mõne kirjatüki järel tunne, et ka see vorm pole õige. Ma ei tea. Aga kuidagi muud moodi teada saada, kui mitte proovides, pole ka võimalik. Eks proovigem siis.