Poeskäik

Mulle meeldib käia kodu lähedal asuvas Säästumarketis. Seal on olemas kõik hädavajalik. Ei pea, korv käes, kümneid meetreid esiteks läbi riideosakonna, seejärel läbi toidunõude osakonna vantsima, et lõpuks kaugeimas nurgas asuva leiva- ja piimaletini pääseda. Poeukseni jõudmiseks piisab samuti paarist sammust, mitte tüütust laveerimisest piki kaubanduskeskuse koridori, kus elektri- ja elukindlustuse müüjad mind rajalt maha võtta üritavad. Poe ees on lihtne parkimiskohta leida. Hinnadki on mõistlikud ja üldiselt soodsamad kui mujal.

Tõsi, siin kohtab rohkem seda rahvast, kelle ostud sageli vaid pudeli viina ja pelmeenidega piirduvad. Samuti võivad kassas olla ebameeldivalt pikad järjekorrad ning kitsukestes vahekäikudes on tihti üksteisest või kaaskodanike ostukärudest möödatrügimist.

Kogu protseduur võtab mul siiski vähem aega kui suures ostukeskuses ja väsitab palju vähem. Kui Prismast tulles olen täiesti läbi ja inimestest uimane, siis siin õnnestub mul suurema pingutuseta oma ostud ära teha. Tüütu on vaid see poekottidega autoni ja edasi koju komberdamine. Autouste avamine ja sulgemine, ennast trepikoja vedruukse praost sissepressimine, võtmega välisukse luku kallal urgitsemine, endal mõlemad käed koormatud. Hea vähemalt et jalgsi kogu seda moona koju tirima ei pea!

Niisiis olen ma esimene, kes endale tulevikus selle intelligentse külmkapi ostab, mida mobiiltelefoni kaudu juhtida saab ja mis käsu peale ilmselt ise poodi kõnnib, ennast täis laob ja pärast seda koju tagasi veereb. Igapäevatoimingud on minu jaoks tõesti lihtsalt nii tüütud.