Oma rada

Aeg on taas märkamatult läinud. Õhtu möödub ikka väga ruttu, kui millegi huvitavaga tegelema satun. Siis unustan kõik muu kuniks ehmatusega kella märkan. Jälle on öö käes. Kuu paistab aknast sisse ja hellitab mind oma kahkjate kiirtega. Teen mõttes kuule pai. Vahel aga ei taha kohe midagi teha. Siis olen lihtsalt niisama. Loen. Kuulan muusikat. […]

Poeskäik

Mulle meeldib käia kodu lähedal asuvas Säästumarketis. Seal on olemas kõik hädavajalik. Ei pea, korv käes, kümneid meetreid esiteks läbi riideosakonna, seejärel läbi toidunõude osakonna vantsima, et lõpuks kaugeimas nurgas asuva leiva- ja piimaletini pääseda. Poeukseni jõudmiseks piisab samuti paarist sammust, mitte tüütust laveerimisest piki kaubanduskeskuse koridori, kus elektri- ja elukindlustuse müüjad mind rajalt maha […]

Tartus

Käisin täna Tartus dr. E. juures konsultatsioonis. Oli väga konstruktiivne ja konkreetne, nagu alati. Tõsi, meie tasandid oid sel korral kuidagi nihkes, mistõttu kogu kohtumine tundus klišeelikuks muutuvat. Käis rohkem positsioonimäng ja ümber palava supikausi sai ikka päris mitu tiiru tehtud. Supini – tuumani, või isegi seda ümbritseva kooreni, me seekord ei jõudnud. Dr. E. […]

Tavaline päev

Täna oli täiesti tavaline päev. Midagi erilist ei juhtunudki ja seepärast on keeruline siia miskit olulist üles tähendada. Tegelikult on ju sündmustevaene päev ka omamoodi sündmus, mis märkimist vääriks. Lisaks ehk see, et ilm oli ilus, päris kevadine juba. Päike paistis akna taga eredalt ja kuivatas tumehalli asfaldi heletriibuliseks. Teisel pool tänavat kasvavas võsas laulsid […]

Kafka

Panin täna muusika mängima ja lugesin Kafkat. Just, seda võrdlemisi paksu raamatut, mille külje peale on suurte mustade trükitähtedega KAFKA kirjutatud. Ja siis väiksemas kirjas: Ameerika. Protsess. Loss. Minu jaoks on Kafka alati hirmuäratav olnud. Kõigepealt seepärast, kuidas need paksud raamatuküljele pressitud tähed koletislikult raamaturiiulist turja kargavad. Eriti just see suur F. Kafka nime urina […]

Inimesed tänavatel

Mõnikord meeldib mulle lihtsalt mööda tänavat lonkida. Liikuda koos nende võhivõõrastega, kelle elurajad hetkeks sillutisel minu omaga kattuvad. Või ristuvad. Et siis õige pea jällegi oma teed minna. Sellel hetkel tunnen, et olen osa mingist pidevas liikumises olevast süsteemist. Et mina ja teised tänaval liikujad on väikesed hammasrattad, mis suuremat masinavärki käitavad. Siinjuures jääb mulle […]

Mina sügavus

Mina. Kui lihtne sõna see keeleliselt on. Kõigest kaks silpi. Ja kui sedagi liiga palju, võib lihtsalt ma öelda. Mina kirjutan. Mina naeran. Ma söön. Või hoopis lihtsalt… Ma. Enda olemasolu konstateering, seejuures vääramatu. Sest kui juba midagi enesekohast öelda, siis ilmselt peab ütleja ju ise eksisteerima. Teistpidi oleks mõttetu. Aga siiski teistpidi: kui sügav […]

Puhas leht

Mu pea on igasugu mõtteid täis. Vahel on neid nii palju, et tekib tunne, nagu tahaks see lõhkeda. Et mõtted ei mahu pähe ära. Nad keerlevad seal, kuid väljapääsu ei leia. Ja nii ma siis otsustasingi, et pean nad kirja panema. Et nad välja pääseks ja rahulikult kusagil lebaksid. Võiks ju pidada päevikut paberil, kuid […]