Kirikute Milano

Duomo Pärast mõningat kõhklust otsustan siiski Duomot külastada. Lihtsalt sissepääsu juures vonklev pikk järjekord tundus peletavalt tüütu. Kuid selleks ajaks, kui ma kiriku juurde tagasi vantsin, on järjekord kadunud. Turvamehed seisavad niisama omavahel lobisedes, aeg-ajalt pilke Piazza del Duomo poole heites. Näitan oma koti sisu ette ning pärast palvet veel ühe tõmbluku taga olevat taskut […]

Araablaste Milano

Varakevadine Milano on ilus. Turistidest mitte veel päris pungil, kuid siiski siginat-saginat täis. Toimekas maailmalinn võlub mind oma kompaktsusega. Vaid mõnekümneminutise jalutuskäigu kaugusel on kõik vaatamisväärsused. Kui seegi tundub pikk, saan alati hüpata metroosse või trammile. Metrood on siin umbsed, palavad ja ülerahvastatud, nagu tüüpilises suurlinnas. Inimesed seevastu rõõmsad ja positiivsed. Ühel sõidul satun vagunisse, […]

Kodune elu

Ma pole mitu päeva väljas käinud. Haigus aheldas mind koduseinte vahele ja välja lasta ei taha. Kuigi õues on päike paistnud ja linnud kõrvulukustavalt laulnud. Nende kevadist lõõritamist on isegi läbi suletud akende kuulda. Vaatan jalutavaid ja kevadet nautivaid peresid. Tervisesportlasi, kes sellise hooga mööda kihutavad, et nendest läbi klaasi vaid vilksatus maha jääb. Tutimütsiga […]

Üksinda jäämägede vahel

Tihti on mul tunne, et ma uitan ihuüksi kuskil jäämägede vahel. Et mu läheduses pole kedagi, kes mind toetaks, kui ma libisen. Või tunneks niisama huvi, et kas kõik on ikka hästi. Ja mis peamine – tunneks huvi täpselt siis, kui mina seda vajan. Et ta mõistaks tajuda õiget hetke, aega ja kohta. Sättida küsilause […]

Ängistav Eesti

Eestis tunnen end lämbuvat. Siin on midagi, mis sööb ära kogu mu energia ja elurõõmu. Argipäeva rutiin tapab positiivsuse ja loovuse, muudab mind lihtsalt robotiks. Päevad lähevad, kogu aeg on hirmus kiire; tööd on palju, kuid ometigi asjad ei edene ja tootlikkus on väike. Selline keskmise eestlase elu. Aeg möödub ja oma tegemistes on raske […]

Palavik

Eile murdsin oma lubadust ja ei kirjutanudki midagi. Ei, see polnud laiskus. Olen haigeks jäänud ning lihtsalt polnud võimeline mõtlema ühtegi mõtet, veel vähem istuma arvuti taha, et neid kirja panna. Arvan, et see on tavaline külmetus, mitte mingi ringikolav viirus, mis mu üles leidnud on. Vähemalt loodan ma seda. Külmetus tundub igatahes parem valik […]

Arsti juures

Eile käisin dr. N. juures. Seekord Tallinnas, mitte Tartus. Maja, kus vastuvõtt toimus, oli kõle. Siinne aura on üks tihkemaid, raskemaid. Pikk koridor, kabinetiuksed mõlemal pool. Nende kõrval toolidel oma järjekorda ootavad patsiendid. Mööda koridori kõndides tajusin endal uudishimulikke pilke. Mida mina siin teen? Miks ma siin olen? Aga nendele küsimustele ma ju tulingi vastust […]

Kino minu peas

Ma surun silmad kinni. Näen kirevaid tähti, mis siia-sinna virvendavad. Kolmnurki, ringe, kuusnurki. Täiuslikku geomeetriat. Aga ka huvitavaid ja abstraktseid kujundeid, mida kirjeldadagi ei oska. Suuri ja väikeseid. Nurgelisi, sirgeid ja ümaraid. Usjalt vonklevaid ja merena lainetavaid. Nad ujuvad nagu laevad üle mu meelelise kinoekraani, vahel kahanedes imepisikeseks, vahel kasvades tohutusuurteks. Mõni on väga peene […]

Tühjaks pigistatud sidrun

Täna olen ma tühjaks pigistatud sidrun. Pealt päikesekollane, aga seest kärbunud ja kuivetunud. Puine kiuline sisu koos mõnede mõrkjate seemnetega valkja sidekelme vahel. Koju tulles olin rampväsinud. Mitte füüsiliselt, vaid vaimselt. Väsinud suhtlemisest. Väsinud sellest, kuidas asjad kulgevad; või, pigem küll, kulgeda ei taha. Kuidas lihtsad tegevused venivad ja venivad, tund tunni järel ja seda […]

Tegus päev

Täna oli tegus päev. Tööl sai palju kasulikku ära tehtud, progressi oli kaugele näha. Hea tunne on, kui asjad laabuvad. See positiivsus on suurepärane doping, et samas vaimus esmaspäeval jätkata. Kahjuks ei ole kõik päevad muidugi vennad. Ma tean juba ette, et järgmine nädal tuleb tegelikult üsna raske. Tõtt-öelda saab terve aprillikuu olema pingeline. Õnneks […]