Mina sügavus

Mina. Kui lihtne sõna see keeleliselt on. Kõigest kaks silpi. Ja kui sedagi liiga palju, võib lihtsalt ma öelda. Mina kirjutan. Mina naeran. Ma söön. Või hoopis lihtsalt… Ma. Enda olemasolu konstateering, seejuures vääramatu. Sest kui juba midagi enesekohast öelda, siis ilmselt peab ütleja ju ise eksisteerima. Teistpidi oleks mõttetu.

Aga siiski teistpidi: kui sügav see sõna on. Kui palju asju peitub selle lihtsa mõiste taga. Kirjeldada ennast nende lihtsate kahesõnaliste lausetega on justkui püüda selgitada universumi olemust paari sõnaga. See on ju võimatu, lausa absurdne. Ning kui see on absurdne, siis milleks üldse vaeva näha? Milleks püüda selgitada hoomamatut?

Nii raske on mul alustada lauset sõnaga mina. Sest selline avang justkui eeldaks põhjalikkust, süvitsi minemist. Palju kergem on rääkida pealiskaudselt temast, kellestki kolmandast. Kirjeldada hoopis seda, kuidas tema välismaailmale paistab, mitte üritada kolada ringi mööda hingesoppe ja pühkida neist käänulistest koridoridest välja vana tolmu. Sest seda ma enesekohase kirjelduse puhul nimelt eeldaksin. Võibolla on see eeldus ise absurdne? Aga kui ongi, siis milleks üldse minaga vaeva näha? Kui on võimalik kõik taandada umbmäärase kolmanda isiku peale, siis seda juhust kasutamata jätta oleks ju patt. Pääseda piinlikest ülestunnistustest ja viidata hoopis tundmatule on väga ahvatlev. Siis ei peaks sedasi kaevu äärel koogutama ja sügavusse kiikama, et kas vesi on ikka joodav ja tasub ämbri allalaskmisega vaeva näha või ei.

See, et mina on sügav, on küll kindel. Kindel küll, ent hämar. Tegelikult isegi nii pime, et selle mõiste kandja vahel samuti pimedusse ära eksib. Et mina sinna ära eksin. Otsin väljapääsu oma sisemisest labürindist, kuid mitte ei leia seda. Ja siis istun kuskile pimedasse nurka maha ja nukrutsen. Sest siit urkast ei leia mind ju mitte keegi. Isegi kui ma kõvasti hüüaksin. Hääl kajaks neilt lõputuilt seintelt lihtsalt vastu ja kurdistaks mind. Ja sel hetkel jõuaks mu teadvusesse, et see paik on tõeliselt üksildane. Pigem siis juba lihtsalt edasi-tagasi ringi tormata ja loota, et kusagilt päästev päikesekiir paistma hakkab.